Otse põhisisu juurde

Peaasi et mitte nelkidest

Praegast otsisin Google'ist ristsõnasse vastuseid ja ühe otsingu vastuseks pakkus ka minu bloogi. Ehhee.
Tahaks kriidiga tahvlile kirjutada.

Kommentaarid

  1. Hehee... Eile, kui ma Kaubamaja lilleosakonnast sõbrannale lille ostsin, siis sattusin kahte vanatädi kuulma. TÄhendab, üks oli vait. Teine seletas kurja häälega, kuidas roose osta on mõttetu, need on ainult üleandmiseks. "Osta nelki! Osta ikka nelki!" Kergelt kõhe hakkas.

    VastaKustuta
  2. Mina võin käsi südamel tunnistada, et kõik roosid, mis Arto on mulle kinkinud, on pidanud VÄHEMALT nädala vastu. Teada-tuntud tõde on, et lilli tuleb kinkida südamega. Kuid kui sa mõtled ainult nii, et vastik kallis lill ja üldse vastu ka ei pea, siis ta kindlasti ei pea ka. Lilled on ka elusad ja oskavad solvuda. ;)

    Kaisa, kuid mis sa otsingumootorisse kirjutasid?

    VastaKustuta
  3. Vaat ma täpselt enam ei mäletagi...otsisin mingi muusikatermini itaaliakeelset tähendust. Muusika ja itaalia keel olid kindlasti.

    VastaKustuta
  4. Aga sa sobiksid küll Itaaliasse chillima, klapid kõrvadel ja barett juustel. :)

    mõte (loe: pilt) läks edasi...sa võiksid samal ajal Veneetsia tuvidele saia ka visata... :)

    VastaKustuta
  5. Mnjah, võiks...a ma ise tahaks Prantsusmaale vist rohkem. Kui suureks saan, siis lähen:)

    VastaKustuta
  6. näh, oleks sa varem öelnud, ma oleks võinud ju kodust tolle tahvli kaasa tarida, kuhu sa vanasti kuulsuste sünnipäevi kirjutasid.
    kriidiga.=)

    VastaKustuta
  7. a kuule, sa prantsusmaa keelt ka siis tahad rääkima õppida või?

    VastaKustuta
  8. Jaah, kusjuures ma just mõtlesin ise ka selle tahvli peale.
    Prantsuse keele oskamise vastu poleks ka midagi, ühegi keele oskamise vastu poleks (esmalt vene keelt silmas pidades).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...