Otse põhisisu juurde

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista.

Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada.

Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult.

Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu.

Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Tugev ebaharilik naistegelane ja tema ümber ülidetailne lugu. "Smilla" oli isegi keerulisem vist, "Lohetätoveeringuga tüdruku" puhul oli lugemise ajal lihtsam meeles hoida, mis toimub. ("Preili Smilla" on tegelikult varasem raamat kui "Lohetätoveeringuga tüdruku" 1. osa - üks ilmus 1992, teine 2005.)

Ma ei ole kunagi uskunud inimeste külmusse. Jäikusse küll, aga mitte külmusse. Elu olemus on soojus. Isegi vihkamine on soojus, mis on pööratud oma loomuliku suuna vastu.

Smilla meeldis, eriti raamatu esimese kolmandiku jooksul. Seal oli ka rohkem juttu tema lapsepõlve ja muu tausta kohta. Smilla oli terav kriit. See, kuidas raamatut jutustati pidi ehk ka lugejale seda peegeldama. See nimetatud deitailsus, niisiis. Kui Smilla kuhugi tuppa sisse astus, siis loeti kõik ette, mis seal toas ja millises asukohas oli. Lugejana oli tunne, et need kirjeldused on olulised, mitte niisama mingi ruumitäide, et kell oli seinal ja nii. 

Smilla oli lausa nii terav kriit, et kui ta lugu lahendades mingile järjekordsele asjale pihta sai (mingi väikse mõistatuse lahendas), siis ei kirjeldatud lugejale mõttekäiku, kuidas ta asjast aru sai. Ühel hetkel ta lihtsalt sai aru. Ütleme, et see pani ennast mitte kuigi terava kriidina tundma. 

Smillal oli kerge armuliin ka, aga see tundus pigem üleliigne ja tema loomusele mitteomane. 

Ma ei ole täiuslik. Mulle meeldivad rohkem lumi ja jää kui armastus. Mul on kergem tunda huvi matemaatika vastu kui armastada oma ligimesi.

Kõiki muid tegelasi oli raamatus ilmselgelt liiga palju. Algusest peale pidanuks hakkama üles kirjutama inimesi, keda mainiti. Tundus olevat eeldus, et lugeja mäletab kõiki, keda kordki mainitud. 

Raamatu kirjutamise eesmärk tundus olevat kanakitkumine Taani kui koloniaalriigiga. Kuidas Taani suhtub Gröönimaasse, kuidas teda ära kasutab, ära kasutanud on jms. 

Gröönimaast rääkivad osad olid ühed paremad kogu raamatus. Need olid mõnusalt hajusalt läbi raamatu pikitud. Ei saanud korraga liiga palju ega läinud tüütuks kultuuritutvustusjoruks. 

Stiil oli eriti raamatu esimeses kolmandikus vaimukas ja terav, sealt edasi läks lugu süngemaks ja stiil tavalisemaks. 

Võib-olla, et üks põhjustest, miks ma ise pole oma elu lastega piinanud, on see, et ma olen liiga palju mõelnud küsimuse üle, miks inimesed kaotavad julguse üksteisele otse silma vaadata.

Üldiselt soovitaks seda raamatut oma emakeeles lugeda. Võib ka võõrkeeles muidugi, kui on vastavas keeles suurepärane teadmine laevandusterminite, geoloogiaterminite ja maiteamis teadusterminite kohta. Ma lugesingi eesti keeles, inglise keeles poleks välja mänginud ma kardan. 

Seda raamatut ei ole lihtne lugeda. Peab keskenduma ja tähele panema, et piisavalt ree peal püsida, et suurest loost üldiseltki aru saada. Samas igav ei ole. Ja lõpus läheb suisa ulmeliseks kätte. Nõnda et lausa rohkem kui ühel põhjusel teda õhtul enne magamajäämist pigem ei loeks.


Läheb madalaimate skooride toppi.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...