Autobiograafiline jutustus üleskasvamisest ülikoolilinnas Lundis 1950.-60. aastatel. Tüdruk lagunevas perekonnas ja kuidas lagunemine teda samaaegselt ja hiljem mõjutab.
Kõlab masendavalt, aga minu jaoks polnud masendav lugeda. Pigem jutustati neutraalselt kui nutuselt. Või kui mitte neutraalselt siis eemaltvaatajana.
Seetõttu ilmselt ka jutustamises esimese ja kolmanda isiku vahel hüppamine. Kolmandas isikus kirjeldatu oli väike tüdruk, kes autor kunagi oli, ja esimene isik kirjutaja oma praeguses vanuses. Maitea, on selline asi midagi uut või mitte, aga mina polnud varem kohanud.
Lisaks tavapärastele üleskasvamisteemadele (tõesti need, mida ootad ühe mõneteistaastase tüdruku puhul) käis läbi usuotsimise teema (vs peategelase sõbranna, kes Nietzschet luges). Aga see jäi minu jaoks lõpetamata. Või pidigi see tähendama, et otsis midagi, aga ei leidnud?
Kuna depressiivse emaga olid suhted rasked (ja ema poolt kohati suisa kummalised), leidis peategelane imetlusobjekti oma tädis. See osa mulle meeldis, tundus usutav.
Raamatu lõpus ütles autor Ka kõige pisema rõõmuraasukese kavatsen endale pihku korjata. Ma arvan, et bussis käis mu peast läbi umbes selline mõte. Ja see oli ilmutus. Epifaania. Olen pidanud kasutama suurt hulka sõnu, et selle mälestuseni jõuda.
Mulle jällegi tundub, et ei kasutatud suurt hulka sõnu. Eriti ühtegi ei öeldud ilmaasjata. Võib-olla sellepärast on ka raske raamatu kohta midagi kirjutada. Ehk vaid seda veel, et tõlge ei seganud kordagi lugemist (see on päris suur asi).
Suvaliselt leidsin fakti, et selle raamatu autori tütar on näitleja, kes mängis hiiglaammu (90ndatel) peaosalist ühes Rootsi seriaalis, mis ETV pealt tuli. Lihtsalt lahe kokkusattumus.
Kommentaarid
Postita kommentaar