Otse põhisisu juurde

Bergsveinn Birgisson "Reply to a letter from Helga"


Juhuslikult leitud. Hakkasin tema sisu kohta edasi lugema ainult sellepärast, et nimi Helga tõmbas tähelepanu ("Allo! Allo!" vaatamine oli pooleli).

Väike raamat, kusagil 100 lehekülge suure reavahega. Kui teistpidi vaadata, siis ühe kirja kohta jällegi päris pikk. 

Kirja kirjutajaks on lambakasvataja, kellel nooruses Helgaga (ka lambakasvataja) lähedased suhted olid. Lugu toimub Islandil peamiselt II maailmasõja ajal (aga sõda pole tähtis tegelane) ja saame kirja kaudu järjest teada, mis täpsemalt Helga ja mehe vahel kunagi juhtus. 

Ühe külje pealt üsna robustne lugu kõige oma lambatalitamise ja uriinilõhnaga, teisest küljest on armastuslugu ilus lugeda. Ei ole masendav, kuigi sisaldab juttu sellest, mis võinuks olla, aga polnud. Ühtlasi taas hea näide sellest, kuidas väheste sõnadega saab palju (rohkem) öelda. Osa öeldavast tuleb ka eesti talupojaromaanidest tuttav ette, aga mitte äraleierdatud kujul.

Raamatu autor on põhjamaade folkloori uurimisega seotud, vist seetõttu on raamatus viiteid islandi (folkloori) tähtsatele tekstidele. Lugejale on ka ära näidatud, mis kust võetud on. Hariv, kellele huvi pakub. 

Hariv oli ka inglise keeles lugeda. Reeglina ma ei lähe sõnade tähendusi lugemise ajal järgi vaatama (sest pole vaja), aga siin oli ainuüksi lammaste kohta vähemalt 3-4 erinevat sõna, lisaks põllumajandust ja looduskirjeldust puudutav sõnavara. 

Lõppu üks tsitaat, mida mulle lugeda meeldis: 

"And if we accept what people in modern cities believe, that happiness consists of being able to buy so much from shops that one becomes destitute inside, that happiness is being free to choose whatever one pleases in life, as if the world were one universal restaurant, isn't that a judgement against all past generations that weren't able to live so? Aren't happiness and fulfillment in life, then, brand-new inventions of city people, while all past life in this country, in fact, the lion's share of all life, of all times, is both meaningless and hapless? I'm not certain that the bright gleam in the eyes of my grandmother, Kristin, and her cheerful mood harmonize with such a view of history."

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...