Vaatasin ühte seriaali, mis oli nii masendav, et tekkis soov midagi kerget ja lõbusat lugeda. Silma jäi minu enda raamaturiiulis olemas olev "Südamemurru".
Lugesin seda esmakordselt aastal 2006 (olles ta eelnevalt 25 krooni eest raamatupoe soodusriiulilt soetanud) ja tollal mulle meeldis väga. Peamiselt seetõttu, et oli nagu Saksa Bridget Jones.
Tegevus toimub päeva jooksul enne Amelie "Puppe" Sturmi 32. sünnipäeva. Kahtlustades oma prominentadvokaadist peigmeest truudusetuses, on Puppe otsustanud ta maha jätta ja teeb seda, ütleme, üsna silmapaistvalt (aga mitte lärmakalt).
See, mis sisu mõttes edasi saab, polegi võib-olla väga oluline, niisama on mõnus lugeda seda vaimukas stiilis kirjutist, mis on piisavalt õhuke, et mõne tunniga läbi pureda. Pureda pole tegelikult tarviski. Ja nii palju võin ette öelda, et lõpp on õnnelik, siin ei saakski teisiti olla.
Ma pole kõigega nõus, mida Puppe Sturm raamatu jooksul suust välja ajab, aga ta teeb seda nii, et keera aga lehte. Mõni asi on suisa meeldegi jäänud - raamatu esimesest lugemisest saati on minu ütlemiste varamus siit leitud arvamus, et mehed näevad enamasti välja nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud. Näiteks.
Veel mõned näited:
- Kas poleks parem, kui me kõik käituksime kogu aeg nii, nagu teaksime, et meid jälgib inimene, kellele tahame meeldida?
- Siin on üks mu vankumatutest tõdedest: ebaharilik näeb ainult ebahariliku inimese seljas ebaharilik välja!
- Ma ei vaata eriti meelsasti filme, mille vaatamise järel on mul halvem olla kui enne.
- Kui keskööl on soojem kui kakskümmend kaks kraadi, siis hakkavad naised tegema asju, mida nad viieteistkümne kraadi juures iialgi ei teeks.
See raamat ei vaeva su pead, kohe üldse mitte.
Kommentaarid
Postita kommentaar