Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2016

Aasta kummituslaul: Lexsoul Dancemachine - Coconuts
Aasta suvehitt: Levski - Pehme huul
Aasta kaasahaaraja: Justin Timberlake - Can't stop the feeling
Aasta instrumentaalpala: Vaiko Eplik - Kirevase
Parim britpopi hääl: Joosep Järvesaar - Immortality (tõsiselt, ma arvan, et ta võiks olla Gallagheride kolmas vend)
Aasta misteeriõus-misteeriõus: Go Away Bird - Sally
Parim energia: I Wear* Experiment - Patience
Aasta hümn: Islandi hümn (sest küll oli tore seda EM-i ajal hingevärinal kuulata)
Ilus koorilaul: Kammerkoor Head Ööd, Vend "Õhtu ilu"
Mõnus filmimuusika: Alexandre Desplat "Moonshine" (filmist "The Grand Budapest Hotel")
Plaat, mida võiks kuulata (aga pole veel kuulanud): Jüri Pootsmann "Täna" (Pootsmanni olek võib mitte meeldida, aga tema hääl mulle meeldib, ja Sten Šeripov, kes talle lugusid teeb, on üldiselt anderikas kuju.)

Kuna pealkirjas on sõna meelelahutus, lisan ka mõnedsel aastal naerma ajanud sõnad/laused (mul on sääraste jaoks eraldi märkmik, nüüd hea vaadata).
  • karukeel (kare lihvimisvahend)
  • jõmikas (ma arvan, et mingi sihuke suur kuri tüüp)
  • What a styleless arsehole I was, what a prodigal tit, what a flash f***head  (Stephen Fry "The Fry Chronicles")
  • rohutirts ehk kanepilembene tüdruk
  • Oleme näinud 19 minutit tõelist Validoli-mängu (Tarmo Tiisler pineva jalgpallimängu kohta)
  • Kiivi - raseerimata kartul (Rimi reklaamist)
  • curtains - aluspesu (Miranda July raamatust "The First Bad Man")
  • Urmas Laansoo käis Rahvusvahelise Palmiühinguga Borneol
  • rühvel - kerge põllutööriist taimeridade vaheltharimiseks (ÕS-ist)
  • Squirrels - rats with good PR (Hacker T. Dog)
Noh, ja muidugi see lause, kuidas Urmas tahtis turult ämmale räime osta, juba ükskord oli.

Mis puutub hittsaatesse (jah, nimelt hittsaatesse) "Su nägu kõlab tuttavalt", siis kõige rohkem naersin Raivo esituste peale. Alustades tema Michael Jacksonist, jätkates Meisterjaani, Tarmo Pihlapi ja Teo Maistega ning lõpetades proua Hilda Koniga. Siis naersin ka, kui Joosep Sagapod tegi.

Lõpetuseks üks poolspontaanne top 5 George Michaeli lugudest. (Sest noid tean ma natuke paremini kui Bowie, Prince'i või Coheni omi. Kuigi mul on kahju, et nonde 3 omi paremini ei tea.)

5. Jesus to a Child - Ainult natuke valjem kui vaikus.
4. Brother can you spare a dime - Proovi kaasa laulda.
3. Desafinado (koos Astrud Gilbertoga) - Astrud Gilbertol on suur roll, aga kokku kõlab ka hästi.
2. Spinning the Wheel - Nii väga tahaks mingil moel end jõnksutada selle värgi peale.
1. Kissing a fool - Seletamatult õige meeleoluga salongimuusika.

Lisaks on muidugi veel "Faith" ja "As" (koos Mary J Blidge'iga) ja Whami lood ja "I can't make you love me" ja "Fastlove" ja hiljuti räägitud "Last Christmas" jne jne.

Kommentaarid

  1. See 'Spinning the wheel' on üks kummalise vibe'iga lugu. Mingil põhjusel lähevad mul selle peale alati põlved nõrgaks, eriti veel kui videot ka näen.

    VastaKustuta
  2. Nojaanoh, ma räägin, et jõnksutada tahaks selle peale. Põlvi, pead, maitea, mida veel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...