Otse põhisisu juurde

Kirjanurga advendikalender - 22.aken

Kuna ma juba eile vihjasin, et mul on ideid natuke vähem kui 24, tuleb tänane aken filmist "Love Actually", millest olen siin eelnevalt juba küll ja küll kirjutanud. Aga ma praegu iseenda mõttes mõtlesin, et mulle meeldiks, kui see, mida ma siia alla nüüd kirjutan, oleks siin kirjas olemas.

Siin on kõik "Love Actually" lood, mida ma olen üritanud kuidagi toppi panna:

9. Colin ja ämeerika neiud

See oli ilmselgelt naljategemise mõttes tehtud. Naljakas. Esimesel korral vaadates kogu aeg mõtlesin, et kus see catch nüüd on, kas need tüdrukud keeravad talle mingi jama kokku. Aga näe, mõnes filmis ongi nii, et ei keera.

8. Juliet, Peter ja Mark

Madalal kohal on sellepärast, et Keira Knightley figureerib, muidu on see täitsa nunnukurb lugu. See kuulus stseen on muidugi kõige kuulsam ja sama stseeni lõpulause "Enough, enough now" rippus mul kunagi laua kohal, sest on selline üldine asi, mida mõelda asjade kohta, mille üle ei tasu liiga pikalt heietama jääda.

7. Jamie ja Aurelia

Tavaline laaaaavstoori ju tegelikult, aga Colin Firth on esimese armastaja rollis nii veenev, et mina võin teda iga kord uuesti vaadata. Ja see stseen, kus kogu küla läheb koos Jamie'iga Aureliat naiseks paluma, on lahe. Muus osas täitsa tuntud tõde, et parim viis mingi keel selgeks saada on otsida endale vastavast rahvusest kaasa.

6. John ja Judy

Väga hea idee, et kõige tagasihoidlikumad inimesed on need, kes porrinäitlejatena töötavad. See lugu on hea näide sellest, mis võib juhtuda, kui keegi teeb esimese sammu.

5. Carl ja Sarah

See lugu jällegi on hea näide sellest, mis juhtub, kui keegi ei tee esimest sammu. Ja kuidas kõik on kokkuvõttes prioriteetide küsimus. Kunagi mulle tundus, et see lugu jääb filmis lõpetamata, aga tegelikult ei jää ju. "Good night Sarah." - "Good night Carl". Rohkem midagi.

4. Billy Mack ja mänedžer

Bill Nighy on suurepärane näitleja (soovitan ka neid filme, kus ta tõsiseid rolle mängib) ja kogu teema lauluga "Christmas is all around" on suurepärane irooniline näide jõulude tilu-lilu küljest ja sellest, kuidas seda ära kasutada. See, mis teemad Billyl oma mänedžeriga olid, oli minu jaoks ausalt öelda üllatus.

3.  Natalie ja peaminister
Klassikaline romantiline komöödia muidugi - ebatõenäoline paar osutub sobivaks paariks. Aga see moodustab sellest filmist kuidagi nii suure osa või on midagi muud, mis tekitab tunde, et see on väga oluline liin.

2. Daniel ja Sam

See on maailma kõige lahedam asi, kuidas Liami Neasoni tegelane selle poisiga käitub. Ei ütle, et ah, mida sina, poiss, ka armastusest tead, ole tasa, vaid suhtubki poisi probleemi täitsa päriselt ja hakkab genereerima, et mida nüüd siis probleemi lahendamiseks ette võtta.

1. Harry, Karen ja Mia

Väga realistlik, mistõttu ka kõige kriipivam vaadata. Emma Thompson on päriselt see naine, kelle mees mingi noore tibiga sahistama hakkab, ja Joni Mitchell on nagu rusikas silmaauku.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...