Otse põhisisu juurde

Kirjanurga advendikalender - 22.aken

Kuna ma juba eile vihjasin, et mul on ideid natuke vähem kui 24, tuleb tänane aken filmist "Love Actually", millest olen siin eelnevalt juba küll ja küll kirjutanud. Aga ma praegu iseenda mõttes mõtlesin, et mulle meeldiks, kui see, mida ma siia alla nüüd kirjutan, oleks siin kirjas olemas.

Siin on kõik "Love Actually" lood, mida ma olen üritanud kuidagi toppi panna:

9. Colin ja ämeerika neiud

See oli ilmselgelt naljategemise mõttes tehtud. Naljakas. Esimesel korral vaadates kogu aeg mõtlesin, et kus see catch nüüd on, kas need tüdrukud keeravad talle mingi jama kokku. Aga näe, mõnes filmis ongi nii, et ei keera.

8. Juliet, Peter ja Mark

Madalal kohal on sellepärast, et Keira Knightley figureerib, muidu on see täitsa nunnukurb lugu. See kuulus stseen on muidugi kõige kuulsam ja sama stseeni lõpulause "Enough, enough now" rippus mul kunagi laua kohal, sest on selline üldine asi, mida mõelda asjade kohta, mille üle ei tasu liiga pikalt heietama jääda.

7. Jamie ja Aurelia

Tavaline laaaaavstoori ju tegelikult, aga Colin Firth on esimese armastaja rollis nii veenev, et mina võin teda iga kord uuesti vaadata. Ja see stseen, kus kogu küla läheb koos Jamie'iga Aureliat naiseks paluma, on lahe. Muus osas täitsa tuntud tõde, et parim viis mingi keel selgeks saada on otsida endale vastavast rahvusest kaasa.

6. John ja Judy

Väga hea idee, et kõige tagasihoidlikumad inimesed on need, kes porrinäitlejatena töötavad. See lugu on hea näide sellest, mis võib juhtuda, kui keegi teeb esimese sammu.

5. Carl ja Sarah

See lugu jällegi on hea näide sellest, mis juhtub, kui keegi ei tee esimest sammu. Ja kuidas kõik on kokkuvõttes prioriteetide küsimus. Kunagi mulle tundus, et see lugu jääb filmis lõpetamata, aga tegelikult ei jää ju. "Good night Sarah." - "Good night Carl". Rohkem midagi.

4. Billy Mack ja mänedžer

Bill Nighy on suurepärane näitleja (soovitan ka neid filme, kus ta tõsiseid rolle mängib) ja kogu teema lauluga "Christmas is all around" on suurepärane irooniline näide jõulude tilu-lilu küljest ja sellest, kuidas seda ära kasutada. See, mis teemad Billyl oma mänedžeriga olid, oli minu jaoks ausalt öelda üllatus.

3.  Natalie ja peaminister
Klassikaline romantiline komöödia muidugi - ebatõenäoline paar osutub sobivaks paariks. Aga see moodustab sellest filmist kuidagi nii suure osa või on midagi muud, mis tekitab tunde, et see on väga oluline liin.

2. Daniel ja Sam

See on maailma kõige lahedam asi, kuidas Liami Neasoni tegelane selle poisiga käitub. Ei ütle, et ah, mida sina, poiss, ka armastusest tead, ole tasa, vaid suhtubki poisi probleemi täitsa päriselt ja hakkab genereerima, et mida nüüd siis probleemi lahendamiseks ette võtta.

1. Harry, Karen ja Mia

Väga realistlik, mistõttu ka kõige kriipivam vaadata. Emma Thompson on päriselt see naine, kelle mees mingi noore tibiga sahistama hakkab, ja Joni Mitchell on nagu rusikas silmaauku.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...