Otse põhisisu juurde

Kirjanurga advendikalender - 22.aken

Kuna ma juba eile vihjasin, et mul on ideid natuke vähem kui 24, tuleb tänane aken filmist "Love Actually", millest olen siin eelnevalt juba küll ja küll kirjutanud. Aga ma praegu iseenda mõttes mõtlesin, et mulle meeldiks, kui see, mida ma siia alla nüüd kirjutan, oleks siin kirjas olemas.

Siin on kõik "Love Actually" lood, mida ma olen üritanud kuidagi toppi panna:

9. Colin ja ämeerika neiud

See oli ilmselgelt naljategemise mõttes tehtud. Naljakas. Esimesel korral vaadates kogu aeg mõtlesin, et kus see catch nüüd on, kas need tüdrukud keeravad talle mingi jama kokku. Aga näe, mõnes filmis ongi nii, et ei keera.

8. Juliet, Peter ja Mark

Madalal kohal on sellepärast, et Keira Knightley figureerib, muidu on see täitsa nunnukurb lugu. See kuulus stseen on muidugi kõige kuulsam ja sama stseeni lõpulause "Enough, enough now" rippus mul kunagi laua kohal, sest on selline üldine asi, mida mõelda asjade kohta, mille üle ei tasu liiga pikalt heietama jääda.

7. Jamie ja Aurelia

Tavaline laaaaavstoori ju tegelikult, aga Colin Firth on esimese armastaja rollis nii veenev, et mina võin teda iga kord uuesti vaadata. Ja see stseen, kus kogu küla läheb koos Jamie'iga Aureliat naiseks paluma, on lahe. Muus osas täitsa tuntud tõde, et parim viis mingi keel selgeks saada on otsida endale vastavast rahvusest kaasa.

6. John ja Judy

Väga hea idee, et kõige tagasihoidlikumad inimesed on need, kes porrinäitlejatena töötavad. See lugu on hea näide sellest, mis võib juhtuda, kui keegi teeb esimese sammu.

5. Carl ja Sarah

See lugu jällegi on hea näide sellest, mis juhtub, kui keegi ei tee esimest sammu. Ja kuidas kõik on kokkuvõttes prioriteetide küsimus. Kunagi mulle tundus, et see lugu jääb filmis lõpetamata, aga tegelikult ei jää ju. "Good night Sarah." - "Good night Carl". Rohkem midagi.

4. Billy Mack ja mänedžer

Bill Nighy on suurepärane näitleja (soovitan ka neid filme, kus ta tõsiseid rolle mängib) ja kogu teema lauluga "Christmas is all around" on suurepärane irooniline näide jõulude tilu-lilu küljest ja sellest, kuidas seda ära kasutada. See, mis teemad Billyl oma mänedžeriga olid, oli minu jaoks ausalt öelda üllatus.

3.  Natalie ja peaminister
Klassikaline romantiline komöödia muidugi - ebatõenäoline paar osutub sobivaks paariks. Aga see moodustab sellest filmist kuidagi nii suure osa või on midagi muud, mis tekitab tunde, et see on väga oluline liin.

2. Daniel ja Sam

See on maailma kõige lahedam asi, kuidas Liami Neasoni tegelane selle poisiga käitub. Ei ütle, et ah, mida sina, poiss, ka armastusest tead, ole tasa, vaid suhtubki poisi probleemi täitsa päriselt ja hakkab genereerima, et mida nüüd siis probleemi lahendamiseks ette võtta.

1. Harry, Karen ja Mia

Väga realistlik, mistõttu ka kõige kriipivam vaadata. Emma Thompson on päriselt see naine, kelle mees mingi noore tibiga sahistama hakkab, ja Joni Mitchell on nagu rusikas silmaauku.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...