Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2016

Aasta kummituslaul: Lexsoul Dancemachine - Coconuts
Aasta suvehitt: Levski - Pehme huul
Aasta kaasahaaraja: Justin Timberlake - Can't stop the feeling
Aasta instrumentaalpala: Vaiko Eplik - Kirevase
Parim britpopi hääl: Joosep Järvesaar - Immortality (tõsiselt, ma arvan, et ta võiks olla Gallagheride kolmas vend)
Aasta misteeriõus-misteeriõus: Go Away Bird - Sally
Parim energia: I Wear* Experiment - Patience
Aasta hümn: Islandi hümn (sest küll oli tore seda EM-i ajal hingevärinal kuulata)
Ilus koorilaul: Kammerkoor Head Ööd, Vend "Õhtu ilu"
Mõnus filmimuusika: Alexandre Desplat "Moonshine" (filmist "The Grand Budapest Hotel")
Plaat, mida võiks kuulata (aga pole veel kuulanud): Jüri Pootsmann "Täna" (Pootsmanni olek võib mitte meeldida, aga tema hääl mulle meeldib, ja Sten Šeripov, kes talle lugusid teeb, on üldiselt anderikas kuju.)

Kuna pealkirjas on sõna meelelahutus, lisan ka mõnedsel aastal naerma ajanud sõnad/laused (mul on sääraste jaoks eraldi märkmik, nüüd hea vaadata).
  • karukeel (kare lihvimisvahend)
  • jõmikas (ma arvan, et mingi sihuke suur kuri tüüp)
  • What a styleless arsehole I was, what a prodigal tit, what a flash f***head  (Stephen Fry "The Fry Chronicles")
  • rohutirts ehk kanepilembene tüdruk
  • Oleme näinud 19 minutit tõelist Validoli-mängu (Tarmo Tiisler pineva jalgpallimängu kohta)
  • Kiivi - raseerimata kartul (Rimi reklaamist)
  • curtains - aluspesu (Miranda July raamatust "The First Bad Man")
  • Urmas Laansoo käis Rahvusvahelise Palmiühinguga Borneol
  • rühvel - kerge põllutööriist taimeridade vaheltharimiseks (ÕS-ist)
  • Squirrels - rats with good PR (Hacker T. Dog)
Noh, ja muidugi see lause, kuidas Urmas tahtis turult ämmale räime osta, juba ükskord oli.

Mis puutub hittsaatesse (jah, nimelt hittsaatesse) "Su nägu kõlab tuttavalt", siis kõige rohkem naersin Raivo esituste peale. Alustades tema Michael Jacksonist, jätkates Meisterjaani, Tarmo Pihlapi ja Teo Maistega ning lõpetades proua Hilda Koniga. Siis naersin ka, kui Joosep Sagapod tegi.

Lõpetuseks üks poolspontaanne top 5 George Michaeli lugudest. (Sest noid tean ma natuke paremini kui Bowie, Prince'i või Coheni omi. Kuigi mul on kahju, et nonde 3 omi paremini ei tea.)

5. Jesus to a Child - Ainult natuke valjem kui vaikus.
4. Brother can you spare a dime - Proovi kaasa laulda.
3. Desafinado (koos Astrud Gilbertoga) - Astrud Gilbertol on suur roll, aga kokku kõlab ka hästi.
2. Spinning the Wheel - Nii väga tahaks mingil moel end jõnksutada selle värgi peale.
1. Kissing a fool - Seletamatult õige meeleoluga salongimuusika.

Lisaks on muidugi veel "Faith" ja "As" (koos Mary J Blidge'iga) ja Whami lood ja "I can't make you love me" ja "Fastlove" ja hiljuti räägitud "Last Christmas" jne jne.

Kommentaarid

  1. See 'Spinning the wheel' on üks kummalise vibe'iga lugu. Mingil põhjusel lähevad mul selle peale alati põlved nõrgaks, eriti veel kui videot ka näen.

    VastaKustuta
  2. Nojaanoh, ma räägin, et jõnksutada tahaks selle peale. Põlvi, pead, maitea, mida veel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Lauren Weisberger "The singles game"

Kuivõrd viimased kaks nädalat käis Wimbledon ikka taustaks, mõtlesin ühel hetkel naljaviluks tehisarult küsida, milliseid tennisemaailmas toimuvaid romaane ta teab. Esimesena, nagu olingi arvanud, tuli TJR ja "Carrie Soto on tagasi" , kusagil järgmiste jorus ka "The singles game".  Peategelane Charlie (Charlotte) Silver on tennise maailma edetabelis kusagil 30 hulgas. Noh, niuke okei mängija. Siis saab Wimbledonis vigastada ja vigastuspausi ajal mõtleb, et peab mingi muutuse tegema, tahaks ikka suure slämmi turniiri võita ja edetabelis kõrgemale tõusta. Teebki muudatuse. Suurem osa raamatu tegevusest on 2016. aastal, kui Charlie vigastusest paranenuna taas võistleb. Lugu rullub lahti rohkem telgitagustes kui tenniseväljakutel, rohkem uhketel (ja muidu) üritustel kui kurnavatel treeningutel. Autori teadlik valik ilmselt, sest tunneb end glamuuri ja firmamärkide maailmas mugavamalt. Aga hoolimata sellest, et autor on endale kindlama pinna jalge alla valinud, peab ütle...