Otse põhisisu juurde

Raamatud 2016

Best book you read in 2016: Emile Zola "Daamide õnn"
Book you were excited about and thought you were going to love more but didn’t?: Philip Roth "Indignation" (Ikka seesama reha, et ameeriklaste kirjutatud raamatutest ma ei saa aru. Sündmustikust saan aru, aga mitte sellest, mis neis nii erilist on, et jube headeks raamatuteks pidada.)
Most surprising book you read: Miranda July "The First Bad Man" (wtf)
A Book you pushed the most people to read (and they did): Stephen Fry "The Fry Chronicles"
Best series you started in 2016? Best Sequel of 2016? Best Series Ender of 2016?: Höhö, nimelt seeria, mida ma alustasin. "Sõda ja rahu".
Favourite new author you discovered in 2016: Leidsin, et Mart Sander on kirjanikuna märksa seeditavam kui saatejuhina.
Best book from a genre you don’t typically read/was out of your comfort zone?: "Minu Rootsi" Nonde Minu-raamatute osas on mul varasemalt kerge tõrge olnud.
Most action-packed/thrilling/unputdownable book of the year?: Põhimõtteliselt ühe lugemisega lugesin läbi Andy Murray raamatu "77: My Road to Wimbledon Glory" (Aga ilmselt mitte sellepärast, et ta oleks tohutult action-packed olnud.)
Book You Read In 2016 That You Are Most Likely To Re-Read Next Year?: Ilmar Trulli humoorikad luuleraamatud.
Favourite cover of a book you read in 2016: Eks ikka "Piiblilood"

Vaat see.
Most memorable character of 2016: Logan Mountstuart raamatust "Üks inimsüda". Ka Jeesuse nooruspõlvest jutustavas raaamatus "Lamb" oli üsna värvikaid kujusid.
Most beautifully written book read in 2016: Tehke tina, aga ilusamini kui Andrei Makine ei kirjuta keegi. Sedakorda raamat "Once upon the river love".
Most thought-provoking/life-changing book of 2016: Mikita "Lindvistika". See mõte, mida ta peamiselt provõugib on umbes selline: On jah nii! Täpselt! Hmm...tegelikult see pole ju midagi uut ega enneolematut. Aga kuidas siis keegi teine pole varem tulnud selle peale, et sihukest asja kirjutada?
A Book you can't believe you waited until 2016 to read: Evelyn Waugh "Tagasi Bridesheadi". See on täpselt sellises kohas ja sellisel ajal toimuv raamat, mida ma pidin ammu olema lugenud.
Favourite passage/quote from a book read in 2016: Eks neid diipe mõtteid ole pea igas raamatus, aga ehk hoopis siia üks luuletus härra Trullilt.

Rähn kõnnib metsas, käib niisama, jalutab.
Siis lendab koju ja tunneb - pea valutab.

Siis kutsub arsti
ja arst tuleb varsti
ja ütleb, et siin pole rohtu küll muud,
kui põruta peaga vastu puud.

Shortest and longest book you read in 2016: Lühim oli Ilmar Trulli luuleraamatutest üks (mingi 40 piltidega lehekülge) ja kõige paksem Kajsa Ingemarssoni "Kõik sai alguse veest" (üle 600 midagi).
A Book that shocked you the most: Daniel Glattaueri "Igavesti sinu" oli täis selliseid kohti, mis sind ühe ja teise osapoole poolt ja vastu mõtlema üritasid panna.
OTP of the year: Eilis ja Tony raamatust "Brooklyn"
Favourite non-romantic relationship of the year: Liesel ja tema isafiguur Hans raamatus "Raamatuvaras"
Liesel ja Hans filmis "Raamatuvaras",
mida ma ikka veel vaadanud pole.
Best book you read in 2016 that you read based SOLELY on a recommendation from somebody else/peer pressure: "Kääbiku" paroodiat "Kööbik" poleks ma suure tõenäosusega omal algatusel kunagi lugenud.
Newest fictional crush from a book you read in 2016: Pole eriti sellist. "Sõja ja rahu" Pierre? Andrei? Eikumbki.
Best 2016 debut you read: Ausalt öelda tundub, et Justin Halperni "Shit my dad says" on ainuke debüütraamat, mida sel aastal lugesin.
Best worldbuilding/most vivid setting in a book: Lasteraamatutest paremini ikka ei saa. Lindgreni "Madlike ja Jaanikingu põnn" ja Mauri Kunnase "Jõuluvana".
A Book that put a smile on your face/was the most FUN to read?: Ilmar Trull taas, "Lamb: The Gospel according to Biff, Christ's childhood pal" ja "Lindvistika"
A Book that made you cry or nearly cry: Polnud sellist. "Raamatuvaras" oli ehk traagilisim.
Hidden gem of the year: "Lamb: The Gospel according to Biff, Christ's childhood pal" Sest on briljantne mõte kirjutada humoorikas väljamõeldis Jeesuse lapse- ja noorpõlvest.

A Book that crushed your soul: William Boydi "Üks inimsüda" mõne koha peal, eriti lõpus.
Most unique book you read in 2016: Seesama "Üks inimsüda", kuna kirjeldas ühe mehe elu kaudu suurt osa 20.sajandist.
Genre you read the most from: lasteraamatud (kusagil kolmandik loetuist)
Number of books you read: 38

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...