Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2016

Aasta kummituslaul: Lexsoul Dancemachine - Coconuts
Aasta suvehitt: Levski - Pehme huul
Aasta kaasahaaraja: Justin Timberlake - Can't stop the feeling
Aasta instrumentaalpala: Vaiko Eplik - Kirevase
Parim britpopi hääl: Joosep Järvesaar - Immortality (tõsiselt, ma arvan, et ta võiks olla Gallagheride kolmas vend)
Aasta misteeriõus-misteeriõus: Go Away Bird - Sally
Parim energia: I Wear* Experiment - Patience
Aasta hümn: Islandi hümn (sest küll oli tore seda EM-i ajal hingevärinal kuulata)
Ilus koorilaul: Kammerkoor Head Ööd, Vend "Õhtu ilu"
Mõnus filmimuusika: Alexandre Desplat "Moonshine" (filmist "The Grand Budapest Hotel")
Plaat, mida võiks kuulata (aga pole veel kuulanud): Jüri Pootsmann "Täna" (Pootsmanni olek võib mitte meeldida, aga tema hääl mulle meeldib, ja Sten Šeripov, kes talle lugusid teeb, on üldiselt anderikas kuju.)

Kuna pealkirjas on sõna meelelahutus, lisan ka mõnedsel aastal naerma ajanud sõnad/laused (mul on sääraste jaoks eraldi märkmik, nüüd hea vaadata).
  • karukeel (kare lihvimisvahend)
  • jõmikas (ma arvan, et mingi sihuke suur kuri tüüp)
  • What a styleless arsehole I was, what a prodigal tit, what a flash f***head  (Stephen Fry "The Fry Chronicles")
  • rohutirts ehk kanepilembene tüdruk
  • Oleme näinud 19 minutit tõelist Validoli-mängu (Tarmo Tiisler pineva jalgpallimängu kohta)
  • Kiivi - raseerimata kartul (Rimi reklaamist)
  • curtains - aluspesu (Miranda July raamatust "The First Bad Man")
  • Urmas Laansoo käis Rahvusvahelise Palmiühinguga Borneol
  • rühvel - kerge põllutööriist taimeridade vaheltharimiseks (ÕS-ist)
  • Squirrels - rats with good PR (Hacker T. Dog)
Noh, ja muidugi see lause, kuidas Urmas tahtis turult ämmale räime osta, juba ükskord oli.

Mis puutub hittsaatesse (jah, nimelt hittsaatesse) "Su nägu kõlab tuttavalt", siis kõige rohkem naersin Raivo esituste peale. Alustades tema Michael Jacksonist, jätkates Meisterjaani, Tarmo Pihlapi ja Teo Maistega ning lõpetades proua Hilda Koniga. Siis naersin ka, kui Joosep Sagapod tegi.

Lõpetuseks üks poolspontaanne top 5 George Michaeli lugudest. (Sest noid tean ma natuke paremini kui Bowie, Prince'i või Coheni omi. Kuigi mul on kahju, et nonde 3 omi paremini ei tea.)

5. Jesus to a Child - Ainult natuke valjem kui vaikus.
4. Brother can you spare a dime - Proovi kaasa laulda.
3. Desafinado (koos Astrud Gilbertoga) - Astrud Gilbertol on suur roll, aga kokku kõlab ka hästi.
2. Spinning the Wheel - Nii väga tahaks mingil moel end jõnksutada selle värgi peale.
1. Kissing a fool - Seletamatult õige meeleoluga salongimuusika.

Lisaks on muidugi veel "Faith" ja "As" (koos Mary J Blidge'iga) ja Whami lood ja "I can't make you love me" ja "Fastlove" ja hiljuti räägitud "Last Christmas" jne jne.

Kommentaarid

  1. See 'Spinning the wheel' on üks kummalise vibe'iga lugu. Mingil põhjusel lähevad mul selle peale alati põlved nõrgaks, eriti veel kui videot ka näen.

    VastaKustuta
  2. Nojaanoh, ma räägin, et jõnksutada tahaks selle peale. Põlvi, pead, maitea, mida veel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...