Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2016

Aasta kummituslaul: Lexsoul Dancemachine - Coconuts
Aasta suvehitt: Levski - Pehme huul
Aasta kaasahaaraja: Justin Timberlake - Can't stop the feeling
Aasta instrumentaalpala: Vaiko Eplik - Kirevase
Parim britpopi hääl: Joosep Järvesaar - Immortality (tõsiselt, ma arvan, et ta võiks olla Gallagheride kolmas vend)
Aasta misteeriõus-misteeriõus: Go Away Bird - Sally
Parim energia: I Wear* Experiment - Patience
Aasta hümn: Islandi hümn (sest küll oli tore seda EM-i ajal hingevärinal kuulata)
Ilus koorilaul: Kammerkoor Head Ööd, Vend "Õhtu ilu"
Mõnus filmimuusika: Alexandre Desplat "Moonshine" (filmist "The Grand Budapest Hotel")
Plaat, mida võiks kuulata (aga pole veel kuulanud): Jüri Pootsmann "Täna" (Pootsmanni olek võib mitte meeldida, aga tema hääl mulle meeldib, ja Sten Šeripov, kes talle lugusid teeb, on üldiselt anderikas kuju.)

Kuna pealkirjas on sõna meelelahutus, lisan ka mõnedsel aastal naerma ajanud sõnad/laused (mul on sääraste jaoks eraldi märkmik, nüüd hea vaadata).
  • karukeel (kare lihvimisvahend)
  • jõmikas (ma arvan, et mingi sihuke suur kuri tüüp)
  • What a styleless arsehole I was, what a prodigal tit, what a flash f***head  (Stephen Fry "The Fry Chronicles")
  • rohutirts ehk kanepilembene tüdruk
  • Oleme näinud 19 minutit tõelist Validoli-mängu (Tarmo Tiisler pineva jalgpallimängu kohta)
  • Kiivi - raseerimata kartul (Rimi reklaamist)
  • curtains - aluspesu (Miranda July raamatust "The First Bad Man")
  • Urmas Laansoo käis Rahvusvahelise Palmiühinguga Borneol
  • rühvel - kerge põllutööriist taimeridade vaheltharimiseks (ÕS-ist)
  • Squirrels - rats with good PR (Hacker T. Dog)
Noh, ja muidugi see lause, kuidas Urmas tahtis turult ämmale räime osta, juba ükskord oli.

Mis puutub hittsaatesse (jah, nimelt hittsaatesse) "Su nägu kõlab tuttavalt", siis kõige rohkem naersin Raivo esituste peale. Alustades tema Michael Jacksonist, jätkates Meisterjaani, Tarmo Pihlapi ja Teo Maistega ning lõpetades proua Hilda Koniga. Siis naersin ka, kui Joosep Sagapod tegi.

Lõpetuseks üks poolspontaanne top 5 George Michaeli lugudest. (Sest noid tean ma natuke paremini kui Bowie, Prince'i või Coheni omi. Kuigi mul on kahju, et nonde 3 omi paremini ei tea.)

5. Jesus to a Child - Ainult natuke valjem kui vaikus.
4. Brother can you spare a dime - Proovi kaasa laulda.
3. Desafinado (koos Astrud Gilbertoga) - Astrud Gilbertol on suur roll, aga kokku kõlab ka hästi.
2. Spinning the Wheel - Nii väga tahaks mingil moel end jõnksutada selle värgi peale.
1. Kissing a fool - Seletamatult õige meeleoluga salongimuusika.

Lisaks on muidugi veel "Faith" ja "As" (koos Mary J Blidge'iga) ja Whami lood ja "I can't make you love me" ja "Fastlove" ja hiljuti räägitud "Last Christmas" jne jne.
Sildid:

Kommentaarid

  1. meRilin K29. detsember 2016, kell 00:05

    See 'Spinning the wheel' on üks kummalise vibe'iga lugu. Mingil põhjusel lähevad mul selle peale alati põlved nõrgaks, eriti veel kui videot ka näen.

    VastaKustuta
  2. Truffe29. detsember 2016, kell 08:20

    Nojaanoh, ma räägin, et jõnksutada tahaks selle peale. Põlvi, pead, maitea, mida veel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »