Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2016

Aasta kummituslaul: Lexsoul Dancemachine - Coconuts
Aasta suvehitt: Levski - Pehme huul
Aasta kaasahaaraja: Justin Timberlake - Can't stop the feeling
Aasta instrumentaalpala: Vaiko Eplik - Kirevase
Parim britpopi hääl: Joosep Järvesaar - Immortality (tõsiselt, ma arvan, et ta võiks olla Gallagheride kolmas vend)
Aasta misteeriõus-misteeriõus: Go Away Bird - Sally
Parim energia: I Wear* Experiment - Patience
Aasta hümn: Islandi hümn (sest küll oli tore seda EM-i ajal hingevärinal kuulata)
Ilus koorilaul: Kammerkoor Head Ööd, Vend "Õhtu ilu"
Mõnus filmimuusika: Alexandre Desplat "Moonshine" (filmist "The Grand Budapest Hotel")
Plaat, mida võiks kuulata (aga pole veel kuulanud): Jüri Pootsmann "Täna" (Pootsmanni olek võib mitte meeldida, aga tema hääl mulle meeldib, ja Sten Šeripov, kes talle lugusid teeb, on üldiselt anderikas kuju.)

Kuna pealkirjas on sõna meelelahutus, lisan ka mõnedsel aastal naerma ajanud sõnad/laused (mul on sääraste jaoks eraldi märkmik, nüüd hea vaadata).
  • karukeel (kare lihvimisvahend)
  • jõmikas (ma arvan, et mingi sihuke suur kuri tüüp)
  • What a styleless arsehole I was, what a prodigal tit, what a flash f***head  (Stephen Fry "The Fry Chronicles")
  • rohutirts ehk kanepilembene tüdruk
  • Oleme näinud 19 minutit tõelist Validoli-mängu (Tarmo Tiisler pineva jalgpallimängu kohta)
  • Kiivi - raseerimata kartul (Rimi reklaamist)
  • curtains - aluspesu (Miranda July raamatust "The First Bad Man")
  • Urmas Laansoo käis Rahvusvahelise Palmiühinguga Borneol
  • rühvel - kerge põllutööriist taimeridade vaheltharimiseks (ÕS-ist)
  • Squirrels - rats with good PR (Hacker T. Dog)
Noh, ja muidugi see lause, kuidas Urmas tahtis turult ämmale räime osta, juba ükskord oli.

Mis puutub hittsaatesse (jah, nimelt hittsaatesse) "Su nägu kõlab tuttavalt", siis kõige rohkem naersin Raivo esituste peale. Alustades tema Michael Jacksonist, jätkates Meisterjaani, Tarmo Pihlapi ja Teo Maistega ning lõpetades proua Hilda Koniga. Siis naersin ka, kui Joosep Sagapod tegi.

Lõpetuseks üks poolspontaanne top 5 George Michaeli lugudest. (Sest noid tean ma natuke paremini kui Bowie, Prince'i või Coheni omi. Kuigi mul on kahju, et nonde 3 omi paremini ei tea.)

5. Jesus to a Child - Ainult natuke valjem kui vaikus.
4. Brother can you spare a dime - Proovi kaasa laulda.
3. Desafinado (koos Astrud Gilbertoga) - Astrud Gilbertol on suur roll, aga kokku kõlab ka hästi.
2. Spinning the Wheel - Nii väga tahaks mingil moel end jõnksutada selle värgi peale.
1. Kissing a fool - Seletamatult õige meeleoluga salongimuusika.

Lisaks on muidugi veel "Faith" ja "As" (koos Mary J Blidge'iga) ja Whami lood ja "I can't make you love me" ja "Fastlove" ja hiljuti räägitud "Last Christmas" jne jne.

Kommentaarid

  1. See 'Spinning the wheel' on üks kummalise vibe'iga lugu. Mingil põhjusel lähevad mul selle peale alati põlved nõrgaks, eriti veel kui videot ka näen.

    VastaKustuta
  2. Nojaanoh, ma räägin, et jõnksutada tahaks selle peale. Põlvi, pead, maitea, mida veel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...