Otse põhisisu juurde

Unustasin šampust sulle tuua*

Kusagil oktoobris oli kena hommik, kui leidsin, et Tartus saab detsembris kuulata Vaiko Eplikku ja Liisi Koiksonit. Ja mitte eraldi vaid suisa samal kontserdil. Erakordselt õnnelik juhus- need on need kaks eesti artisti, keda ma kõige rohkem kuulan. Üldse.

Eile õhtul siis toimus kauaoodatud kontsert. Allpool on mõned minu tähelepanekud (mis kohati küll otsesest teemast kõrvale kalduvad).
  • Kuna kontserdi pealkiri oli "Aastaajad", oli mul väike lootus, et minu lemmikute hulka kuuluv laul "Kevadeootus" ka esitamisele tuleb. Tuligi. Suurepärane! Mitme teise konkreetse aastaajaga seonduva laulu puhul tabasin ennast esmakordselt mõttelt et oo, siin laulus tõesti öeldaksegi selgelt ära, mis aastaaeg on.
  • Laulude kohta, mis otseselt aastaaegade nimesid sisaldavad, on mul kunagi tabel olnud siin. Peaks äkki uue tegema, mõndagi võib olla lisandunud. 
  •  Kunagi (7 aastat tagasi, ohoh) oli siin selline tabel ka, kus oli 12 kuud lauludes toodud. Aga seal oli selle järgi, mis minul ühe või teise kuuga konkreetsel aastal seostus. Detsember oli (ja on ka edaspidi) "Väikeste asjade võlu" (nii laul kui plaat).
  • Liisi Koiksoni kaunist häält olen varemgi kiitnud, aga seekord hakkasin mõtlema, et  ta pole kindlasti see inimene, kellel on inglihääl. Ma ütleks, et ta on pigem nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, hääl on selline lootust ja kindlust sisendav.
  • Eelmisega seonduvalt: õrnalt üle 30 aasta vana Liisi Koikson on juba laulnud 2007.aasta noortelaulupeo tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", 2014.aasta laulupeo nimilugu "Puudutus", lisaks "Tuulevaiksel ööl" 2009.aasta tantsupeol. Huvitav miks?
  • Vaatasin, et Liisi kehahoid ja liigutused lauldes on jätkuvalt väga sarnased sellega, millised nad varasemas nooruses (Toomas Volli õpilasena) olid.
  • Vaiko kohta võiks ka midagi öelda. Eile ma vaatasin, et ta on suhteliselt sarnane Sheldoniga Big Bang Theoryst. Sheldon võib-olla päris sellist pluusi ei kannaks (Leonard kindlasti kannaks), aga kõnnak ja vahepealne olek oli sarnane. 
  • Kiidan sind, Vaiko, et sinu kontserdid toimuvad vahepeal ka:
    1) vabas õhus,
    2) sellistes kohtades, kus on kindlaksmääratud istekohad.
    Sellistes kontserdipaikades ei pea "nautima" ebasoovitavate isikute lähedust, on täitsa ruumi nii parema kui vasaku külje peal.
  • Juba teist Vaiku kontserti järjest on "Suudluste aeg" see laul, mille sõnu ma koju jõudes üle lugema lähen. Suurepärane!

    Kas tõesti peitub meis
    veel miski suurem kui me ise
    oma puuduseis
    ja omas iseolemises
    kas miski puudub meis?
    ehk see mis oleme me ise

    jne
  • Lühidalt: mulle meeldis VÄGA
* Eelmine osa samast sarjast asub siin.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...