Otse põhisisu juurde

Unustasin šampust sulle tuua*

Kusagil oktoobris oli kena hommik, kui leidsin, et Tartus saab detsembris kuulata Vaiko Eplikku ja Liisi Koiksonit. Ja mitte eraldi vaid suisa samal kontserdil. Erakordselt õnnelik juhus- need on need kaks eesti artisti, keda ma kõige rohkem kuulan. Üldse.

Eile õhtul siis toimus kauaoodatud kontsert. Allpool on mõned minu tähelepanekud (mis kohati küll otsesest teemast kõrvale kalduvad).
  • Kuna kontserdi pealkiri oli "Aastaajad", oli mul väike lootus, et minu lemmikute hulka kuuluv laul "Kevadeootus" ka esitamisele tuleb. Tuligi. Suurepärane! Mitme teise konkreetse aastaajaga seonduva laulu puhul tabasin ennast esmakordselt mõttelt et oo, siin laulus tõesti öeldaksegi selgelt ära, mis aastaaeg on.
  • Laulude kohta, mis otseselt aastaaegade nimesid sisaldavad, on mul kunagi tabel olnud siin. Peaks äkki uue tegema, mõndagi võib olla lisandunud. 
  •  Kunagi (7 aastat tagasi, ohoh) oli siin selline tabel ka, kus oli 12 kuud lauludes toodud. Aga seal oli selle järgi, mis minul ühe või teise kuuga konkreetsel aastal seostus. Detsember oli (ja on ka edaspidi) "Väikeste asjade võlu" (nii laul kui plaat).
  • Liisi Koiksoni kaunist häält olen varemgi kiitnud, aga seekord hakkasin mõtlema, et  ta pole kindlasti see inimene, kellel on inglihääl. Ma ütleks, et ta on pigem nagu Tuhkatriinu haldjast ristiema, hääl on selline lootust ja kindlust sisendav.
  • Eelmisega seonduvalt: õrnalt üle 30 aasta vana Liisi Koikson on juba laulnud 2007.aasta noortelaulupeo tunnuslaulu "Puu on puude kõrgune", 2014.aasta laulupeo nimilugu "Puudutus", lisaks "Tuulevaiksel ööl" 2009.aasta tantsupeol. Huvitav miks?
  • Vaatasin, et Liisi kehahoid ja liigutused lauldes on jätkuvalt väga sarnased sellega, millised nad varasemas nooruses (Toomas Volli õpilasena) olid.
  • Vaiko kohta võiks ka midagi öelda. Eile ma vaatasin, et ta on suhteliselt sarnane Sheldoniga Big Bang Theoryst. Sheldon võib-olla päris sellist pluusi ei kannaks (Leonard kindlasti kannaks), aga kõnnak ja vahepealne olek oli sarnane. 
  • Kiidan sind, Vaiko, et sinu kontserdid toimuvad vahepeal ka:
    1) vabas õhus,
    2) sellistes kohtades, kus on kindlaksmääratud istekohad.
    Sellistes kontserdipaikades ei pea "nautima" ebasoovitavate isikute lähedust, on täitsa ruumi nii parema kui vasaku külje peal.
  • Juba teist Vaiku kontserti järjest on "Suudluste aeg" see laul, mille sõnu ma koju jõudes üle lugema lähen. Suurepärane!

    Kas tõesti peitub meis
    veel miski suurem kui me ise
    oma puuduseis
    ja omas iseolemises
    kas miski puudub meis?
    ehk see mis oleme me ise

    jne
  • Lühidalt: mulle meeldis VÄGA
* Eelmine osa samast sarjast asub siin.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...