Noodid

Praegu vaatasin ühe laulu nooti ja pähe kargas, kui huvitavad asjad on noodid (ja noodikiri). Noodid näevad välja täpselt sellised, nagu on see kõla, mis nende järgi tekitatakse. Kui noot näeb välja selline, et noodid tantsivad, siis on muusika ka rohkem tantsuline kui üksikult tammuvate nootidega noot. Selles ju asja mõte muidugi ongi, aga ma polnud varem (või väga ammu) nii mõelnud.

Ja noodijoonestik. Hoolimata sellest, et raamid (joonestik) on ette antud, võib noot asuda kas mõne joone peal, kahe joone vahel või hoopis joonestikust väljas. Samas on joontelt väljas asuv noot (või noodiosa) ikkagi teiste nootidega seotud. Mulle väga meeldib see mõte. Ühest küljest on teada, et (üleskirjutatud) muusika on tegelikult kõva matemaatika, kus valitsevad kindlad reeglid, aga teisalt trallitavad noodid (vähemalt näiliselt) seal, kus ise tahavad.

See on samuti väga tore, et üks noodimärk ei pea olema tervenisti ühel kõrgusel, võib olla ühe peaga kusagil 1.joonel ja teise peaga 3.joonel. Ka see näeb tantsuline välja.

Arvatavasti on paljude lemmik muusikaline märk ikkagi noodivõti. Või siis intelligentsemas keeles viiulivõti. Jah, mulle meeldib ka viiulivõti rohkem. Sest see sõna on täpselt nii ilus kui see sümbol.
Selle kohta, mida bassivõti erinevatele inimestele meenutab, tahaks täitsa arvamusi kuulda. Aga näe, tark internet ütleb, et selle kuju on f-tähest tulnud:

Ja viiulivõti olla g-tähest:

Ma kardan, et asjaolu, et nendel kujunemistel on täiesti loogilised seletused, teeb asja veidi ebahuvitavamaks. Mulle meeldiks rohkem see kujunemislugu et joonistaks siia noodirea ette mingi lambi krõnksu ja vaataks, mis saab.

Noodivõtmete pildid ja pisut infot on võetud e-õpiobjektist Noodikirja põhielemendid.