Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2014 - 3.osa: Raamatuauhinnad

2014 oli suurepärane lugemisaasta, kogu aeg lugesin midagi enam-vähem.

Parim üleloetud vana: Nick Hornby "High Fidelity"
Parim raamat, mida paljud lugesid kohustusliku kirjandusena, aga mina alles nüüd:
George Orwell "Loomade farm"
Parim lasteraamat: Astrid Lindgren "Jõulujutud" (Sest need olid nii armsad ja naljakad ja njäu.)
Parim noorteraamat: Kaja Sepp "Hetk enne homset"
Parim naistekas: Bridget Jones "Täitsa lõpp"
Parim mitteilukirjandus: Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (Vahepeal hakkas suht udutama, aga need osad, mis mulle meeldisid, mulle meeldisid.)
Parim raamat kellegi elust: Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja Aino Kallas, Mall Jõgi (koost.) "Väikesi kirju Briti saartelt"
Parim luulekogu: Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada"
Eriauhind Kõige ilusam raamat: Andrei Makine "Prantsuse testament" (Ilma naljata ma väga mitu korda selle raamatu lugemise jooksul tõstsin pilgu ja õhkasin mõeldes, kas saab üks raamat nii ilusate sõnadega kirjutatud olla.)
Eriauhind Välimuselt kõige ilusam raamat: Aino Kallase päevaraamatud. Need olid sihukeses ägedas natuke väiksemas formaadis ja vanakooli kaantega. 
Neutraalsuse eriauhind: Nick Hornby "31 songs" (Sellepärast, et see oli meil raamatuklubi raamat ja 5 liikme arvamused jagunesid nii, et kahele üldse ei meeldinud, kahele meeldis päris palju ja üks oli neutraalne. 0-2+2=0)
Eriauhind Raamat, mida arvasin, et kunagi ei loe: Vilis Lacis "Kaluri poeg"

Statistikat:
10 mitteilukirjandust ja 27 ilukirjandust
3 raamatut loetud inglise keeles ja 34 eesti keeles (ei saa lisamata jätta, et mõned raamatukatkendid ka rootsi keeles)
7 luulekogu
18 raamatut eesti autoritelt (Aino Kallas on loetud eestlaseks, sest üsnagi selleks ta ise ennast oma päevaraamatutes kuulutas. Kultuurilooliselt eestlane, võiks öelda.) ja 19 välismaa omadelt.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...