Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #2

Maria Fjodorovna


Paul I teine abikaasa sündis aastal 1759 Preisimaal ja oli sündides nime poolest Sophie Marie Dorothea Auguste Louise, tiitli poolest Württembergi hertsoginna. Ta kasvas üles suures peres- kokku oli lapsi kaksteist, ühtlasi oli perekonna kodu kultuurikeskuseks, kus igasugused intelligentsi esindajad kogunesid. Haridust sai neiu ka rohkem ja mitmekülgsemat kui mõni teine tolle aja tüdruk, keelteoskus oli tal laialdane.

Tegelikult oli Sophie Paul I abikaasakandidaatide seas juba nö esimesel ringil (kui eelmise postituse Natalia Aleksejevna valituks osutus), aga oli siis veel abiellumiseks liiga noor. Nii juhtuski, et Paul abiellus oma esimese naise Nataliaga ja Sophie kihlus hoopis Natalia vennaga. Kui Natalia suri, leiti, et Sophie on hea kandidaat Pauli teiseks naiseks. Sophie senine kihlus katkestati, kihlatule maksti valuraha (sest naised muidugi olid tol ajal nagu tänapäeva jalgpallurid, keda ostetakse ja müüakse) ja Pauli naiseks ta läkski. Ise oli Sophie väidetavalt ka selle partiiga päris rahul,Vene tsarinnaks saamine polnud tema arvates sugugi halb väljavaade.

Loomulikult ei saanud abielu sõlmida ilma Pauli ema Katariina II nõusolekuta ja Katariina, tuleb tõdeda, oli Sophiest lausa vaimustatud. Ka Katariina enda nimi oli enne õigeusku astumist olnud Sophie, samuti oli ta sündinud Pauli uue naisega samas kohas- Preisimaa linnas Stettinis (praegune Poola linn Szczecin). Aga ma usun, et Katariina jaoks oli Sophie puhul olulisem, et tegemist oli haritud naisega, kelle vaated võisid ehk Katariina enda omadega ühtida. Algselt soojad suhted siiski nii soojadeks ei jäänud, kuna Sophie hoidis ikka pigem oma mehe kui ämma poole. (Ja Paul jätkuvalt oma emaga läbi ei saanud.)

Pulmad toimusid aastal 1776 (meie mõistes oli pruut siis ikka veel alaealine) ja usku vahetanud Sophie nimeks sai Maria Fjodorovna.

2005.a. Vene seriaalis "Armastuse adjutandid"
kehastas Maria Fjodorovnat Olga Prokofjeva.
Tegelaskuju peaks siin kusagil
40.eluaastates olema.
Maria on tähelepanuväärne näiteks sellepoolest, et temast sai kahe järgmise tsaari ema- tulevane Aleksander I sündis esimese lapsena aastal 1777 ja ja tulevane Nikolai I kümne lapse hulgas üheksandana 1796.

Kolm kuud peale Aleksandri sündi võttis Katariina poisi vanemate juurest ära, et teda ise tulevaseks tsaariks kasvatada. Ka teise lapsena sündinud Konstantiniga (kui võimaliku tulevase tsaariga) käituti samamoodi. (Ma kujutan ette, et see on ka natuke selline asi, mis minia ja ämmamamma suhteid halvendada võis.)

Teiste Pauli ja Maria laste hulgas olid näiteks tulevane Austria suurhertsoginna Alexandra, Württembergi kuninganna Katariina ja Hollandi kuninganna Anna (praeguse Hollandi kuninga vanavanavanavanaema).

Paul päriselus ja "Armastuse adjutantides"
(näitleja Avangard Leontjev).
Muidu oli Maria ka päris huvitav kuju. Näiteks oli ta Romanovite perekonna kohta päris kokkuhoidlik, elas väga reeglitepõhiselt, järgides rangelt etiketti ka seal, kus paljud seda vajalikuks ei pidanud, temas oli piisavalt tarkust ja kavalust, et raske iseloomuga abikaasaga toime tulla.Ka oli ta kultuurisõber, ise tegeles palju näiteks sisekujundusega (algul Pavlovski palees, hiljem tsarinnana ka Talvepalees ja Gatšina palees). Ja ega tal oli hea maitse ka.

Pavlovski palee Peterburi lähistel
 Maria sai tsarinna olla tegelikult ainult neli aastat (Katariina II surmast Paul I mõrvani). Siiski säilitas ta ka poja Aleksandri valitsemisajal riigis tähtsaima naise rolli, jättes minia enda varju.

Maria suri aastal 1828 69-aastasena, olles näinud ära ka oma teise poja Nikolai tsaariks saamise.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...