Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #3

Jelizaveta Aleksejevna

Jelizaveta Aleksejevnat peeti oma aja
kauneimaks monarhi abikaasaks.
Tüdruklaps, kellest sai tsaar Aleksander I abikaasa sündis aastal 1779 Saksamaal Badeni suurvürstiriigis. Nimeks oli tal siis Louise Maria Auguste. Kodu olla olnud soe ja ema lähedane.

Tüdruku elukäiku sekkus juba suhteliselt varases eas ei keegi muu kui Katariina II. Viimane hakkas nimelt oma lapselapsele Aleksandrile (kelle ta mäletatavasti oli enda kasvatada võtnud) naist otsima. Aleksander ise oli siis alles teismeline, aga parem vara kui mitte kunagi, onju. 1792.aastal sõitsid Louise ja tema õde Peterburgi nö ülevaatamisele ja Katariinale Louise väga meeldis. Vist on hea märkida, et ka Louise'ile meeldis Aleksander. Pulmad toimusid 1793, pruut oli siis 14-aastane ja peig 15. Ma ise siin mõtlesin, et äkki oli Katariina soov Aleksander nii vara paari panna tingitud sellest, et asi kindlasti Katariina enda eluajal tehtud saaks ja naise valimine ei jääks Aleksandri isa Pauli peale.

Igal juhul sai luterlasest Louise'ist nüüd vene õigeusku kuuluv Jelizaveta. See, mis edasi toimus, oli muidugi loogiline- verinoor loomu poolest tagasihoidlik tütarlaps ehmatas sooja kodukolde äärest üüratusuurde õukonda tulles päris ära. Kui intriigipunumise ja võimumängudega veel mitte tuttav olla, siis lööb kindlasti laine üle pea kokku.

Seriaalis "Armastuse adjutandid" mängis Jelizaveta
rolli Kristina Kuzmina.
1796.aastal Katariina II suri ja Paul I valitsemisajal hoidis Jelizaveta veel rohkem kui muidu õukonnast eemale, sest Paul talle kohe üldse ei meeldinud. Abikaasa Aleksander oli Jelizavetale ainsaks lohutuseks, aga too jättis ta üksi.

Jelizaveta ei tahtnud üksi olla ja leidis endale armukese, poola prints Adam Tšartorõiski. Kui 1799.aastal tsaaripaari esimene laps sündis, kahtlustati päris kõvasti, et ta hoopis poolaka oma on. Paul I oli põhimehi imestamas, kuidas blondidel vanematel on tumedapäine laps. (Mina ütleks, et see käib märksõna "geneetika" alla, aga selleks ajaks, kui geenimees Mendel sündis, oli Paul juba 20 aastat surnud.) Laps suri vähem kui 1 aasta vanusena.

Tšartorõiskit mängis samas sarjas Aleksei Zavjalov.
Kui Aleksander I 1801.aastal tsaariks sai, oli Jelizaveta vapralt tema kõrval, aga mees oli tema vastu jätkuvalt üsna ükskõikne. Ka riigi esimeseks naiseks Jelizaveta tegelikult ei saanud, sest nagu eelmises postituses öeldud, oli see koht reserveeritud Aleksandri emale Maria Fjodorovnale.

Jelizavetal tekkis uus armuke sõjaväelase Aleksei Ohotnikovi näol, nii et kui 1806.aastal tsaaripaari teine laps sündis, oli jälle kahtlus, et lapse isa pole tsaar ise vaid Ohotnikov. 1807.aastal Ohotnikov mõrvati ja väike tütar suri 1808.aastal. (Mul hakkab päris kahju sellest Jelizavetast juba, järjest tulevad nätakad.)

Ohotnikovi kehastaja "Armastuse adjutantides"
oli Andrei Kuzitšev.
Abielu hilisematel aastatel hakkasid Aleksandri ja Jelizaveta suhted soojenema, 1820ndatel olid nad juba õige lähedased.

Päriselu Aleksander I ja näitleja Aleksander Jefimov
"Armastuse adjutantides".
Aleksander I suri 1825.aastal, vähem kui aasta hiljem 1826 suri ka Jelizaveta.

*"Armastuse adjutantide" teema on mul siin sellepärast, et kunagi see seriaal tuli ETV pealt ja mulle hirmsasti meeldis. Praegu vaatan, et kõikvõimsas torus on päris palju osi sellest üleval, iseasi, kas ilma tõlketa eriti aru saab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...