Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #3

Jelizaveta Aleksejevna

Jelizaveta Aleksejevnat peeti oma aja
kauneimaks monarhi abikaasaks.
Tüdruklaps, kellest sai tsaar Aleksander I abikaasa sündis aastal 1779 Saksamaal Badeni suurvürstiriigis. Nimeks oli tal siis Louise Maria Auguste. Kodu olla olnud soe ja ema lähedane.

Tüdruku elukäiku sekkus juba suhteliselt varases eas ei keegi muu kui Katariina II. Viimane hakkas nimelt oma lapselapsele Aleksandrile (kelle ta mäletatavasti oli enda kasvatada võtnud) naist otsima. Aleksander ise oli siis alles teismeline, aga parem vara kui mitte kunagi, onju. 1792.aastal sõitsid Louise ja tema õde Peterburgi nö ülevaatamisele ja Katariinale Louise väga meeldis. Vist on hea märkida, et ka Louise'ile meeldis Aleksander. Pulmad toimusid 1793, pruut oli siis 14-aastane ja peig 15. Ma ise siin mõtlesin, et äkki oli Katariina soov Aleksander nii vara paari panna tingitud sellest, et asi kindlasti Katariina enda eluajal tehtud saaks ja naise valimine ei jääks Aleksandri isa Pauli peale.

Igal juhul sai luterlasest Louise'ist nüüd vene õigeusku kuuluv Jelizaveta. See, mis edasi toimus, oli muidugi loogiline- verinoor loomu poolest tagasihoidlik tütarlaps ehmatas sooja kodukolde äärest üüratusuurde õukonda tulles päris ära. Kui intriigipunumise ja võimumängudega veel mitte tuttav olla, siis lööb kindlasti laine üle pea kokku.

Seriaalis "Armastuse adjutandid" mängis Jelizaveta
rolli Kristina Kuzmina.
1796.aastal Katariina II suri ja Paul I valitsemisajal hoidis Jelizaveta veel rohkem kui muidu õukonnast eemale, sest Paul talle kohe üldse ei meeldinud. Abikaasa Aleksander oli Jelizavetale ainsaks lohutuseks, aga too jättis ta üksi.

Jelizaveta ei tahtnud üksi olla ja leidis endale armukese, poola prints Adam Tšartorõiski. Kui 1799.aastal tsaaripaari esimene laps sündis, kahtlustati päris kõvasti, et ta hoopis poolaka oma on. Paul I oli põhimehi imestamas, kuidas blondidel vanematel on tumedapäine laps. (Mina ütleks, et see käib märksõna "geneetika" alla, aga selleks ajaks, kui geenimees Mendel sündis, oli Paul juba 20 aastat surnud.) Laps suri vähem kui 1 aasta vanusena.

Tšartorõiskit mängis samas sarjas Aleksei Zavjalov.
Kui Aleksander I 1801.aastal tsaariks sai, oli Jelizaveta vapralt tema kõrval, aga mees oli tema vastu jätkuvalt üsna ükskõikne. Ka riigi esimeseks naiseks Jelizaveta tegelikult ei saanud, sest nagu eelmises postituses öeldud, oli see koht reserveeritud Aleksandri emale Maria Fjodorovnale.

Jelizavetal tekkis uus armuke sõjaväelase Aleksei Ohotnikovi näol, nii et kui 1806.aastal tsaaripaari teine laps sündis, oli jälle kahtlus, et lapse isa pole tsaar ise vaid Ohotnikov. 1807.aastal Ohotnikov mõrvati ja väike tütar suri 1808.aastal. (Mul hakkab päris kahju sellest Jelizavetast juba, järjest tulevad nätakad.)

Ohotnikovi kehastaja "Armastuse adjutantides"
oli Andrei Kuzitšev.
Abielu hilisematel aastatel hakkasid Aleksandri ja Jelizaveta suhted soojenema, 1820ndatel olid nad juba õige lähedased.

Päriselu Aleksander I ja näitleja Aleksander Jefimov
"Armastuse adjutantides".
Aleksander I suri 1825.aastal, vähem kui aasta hiljem 1826 suri ka Jelizaveta.

*"Armastuse adjutantide" teema on mul siin sellepärast, et kunagi see seriaal tuli ETV pealt ja mulle hirmsasti meeldis. Praegu vaatan, et kõikvõimsas torus on päris palju osi sellest üleval, iseasi, kas ilma tõlketa eriti aru saab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...