Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #3

Jelizaveta Aleksejevna

Jelizaveta Aleksejevnat peeti oma aja
kauneimaks monarhi abikaasaks.
Tüdruklaps, kellest sai tsaar Aleksander I abikaasa sündis aastal 1779 Saksamaal Badeni suurvürstiriigis. Nimeks oli tal siis Louise Maria Auguste. Kodu olla olnud soe ja ema lähedane.

Tüdruku elukäiku sekkus juba suhteliselt varases eas ei keegi muu kui Katariina II. Viimane hakkas nimelt oma lapselapsele Aleksandrile (kelle ta mäletatavasti oli enda kasvatada võtnud) naist otsima. Aleksander ise oli siis alles teismeline, aga parem vara kui mitte kunagi, onju. 1792.aastal sõitsid Louise ja tema õde Peterburgi nö ülevaatamisele ja Katariinale Louise väga meeldis. Vist on hea märkida, et ka Louise'ile meeldis Aleksander. Pulmad toimusid 1793, pruut oli siis 14-aastane ja peig 15. Ma ise siin mõtlesin, et äkki oli Katariina soov Aleksander nii vara paari panna tingitud sellest, et asi kindlasti Katariina enda eluajal tehtud saaks ja naise valimine ei jääks Aleksandri isa Pauli peale.

Igal juhul sai luterlasest Louise'ist nüüd vene õigeusku kuuluv Jelizaveta. See, mis edasi toimus, oli muidugi loogiline- verinoor loomu poolest tagasihoidlik tütarlaps ehmatas sooja kodukolde äärest üüratusuurde õukonda tulles päris ära. Kui intriigipunumise ja võimumängudega veel mitte tuttav olla, siis lööb kindlasti laine üle pea kokku.

Seriaalis "Armastuse adjutandid" mängis Jelizaveta
rolli Kristina Kuzmina.
1796.aastal Katariina II suri ja Paul I valitsemisajal hoidis Jelizaveta veel rohkem kui muidu õukonnast eemale, sest Paul talle kohe üldse ei meeldinud. Abikaasa Aleksander oli Jelizavetale ainsaks lohutuseks, aga too jättis ta üksi.

Jelizaveta ei tahtnud üksi olla ja leidis endale armukese, poola prints Adam Tšartorõiski. Kui 1799.aastal tsaaripaari esimene laps sündis, kahtlustati päris kõvasti, et ta hoopis poolaka oma on. Paul I oli põhimehi imestamas, kuidas blondidel vanematel on tumedapäine laps. (Mina ütleks, et see käib märksõna "geneetika" alla, aga selleks ajaks, kui geenimees Mendel sündis, oli Paul juba 20 aastat surnud.) Laps suri vähem kui 1 aasta vanusena.

Tšartorõiskit mängis samas sarjas Aleksei Zavjalov.
Kui Aleksander I 1801.aastal tsaariks sai, oli Jelizaveta vapralt tema kõrval, aga mees oli tema vastu jätkuvalt üsna ükskõikne. Ka riigi esimeseks naiseks Jelizaveta tegelikult ei saanud, sest nagu eelmises postituses öeldud, oli see koht reserveeritud Aleksandri emale Maria Fjodorovnale.

Jelizavetal tekkis uus armuke sõjaväelase Aleksei Ohotnikovi näol, nii et kui 1806.aastal tsaaripaari teine laps sündis, oli jälle kahtlus, et lapse isa pole tsaar ise vaid Ohotnikov. 1807.aastal Ohotnikov mõrvati ja väike tütar suri 1808.aastal. (Mul hakkab päris kahju sellest Jelizavetast juba, järjest tulevad nätakad.)

Ohotnikovi kehastaja "Armastuse adjutantides"
oli Andrei Kuzitšev.
Abielu hilisematel aastatel hakkasid Aleksandri ja Jelizaveta suhted soojenema, 1820ndatel olid nad juba õige lähedased.

Päriselu Aleksander I ja näitleja Aleksander Jefimov
"Armastuse adjutantides".
Aleksander I suri 1825.aastal, vähem kui aasta hiljem 1826 suri ka Jelizaveta.

*"Armastuse adjutantide" teema on mul siin sellepärast, et kunagi see seriaal tuli ETV pealt ja mulle hirmsasti meeldis. Praegu vaatan, et kõikvõimsas torus on päris palju osi sellest üleval, iseasi, kas ilma tõlketa eriti aru saab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...