Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #4

Aleksandra Fjodorovna


Tsaar Nikolai I tulevane abikaasa sündis Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III tütrena nimega Frederica Louise Charlotte Wilhelmina. Peres oli kokku 7 last (nende hulgas ka ühendatud Saksamaa esimene keiser Wilhelm I), ema suri, kui Charlotte oli 12-aastane.

Charlotte sünniaasta on 1798, mis tähendab, et tema lapsepõlve taustaks olid Napoleoni sõjad, mille pärast pere pidevalt kolima pidi (et mitte sõjajalgu jääda).

1814.aastal kohtus Charlotte Berliinis tulevase Nikolai I-ga. Väidetavalt meeldisid nad teineteisele täitsa päriselt. Ka kihlus sai veel samal aastal teoks.

Nikolai I
1817.aastal astus Charlotte õigeusku ja sai nimeks Aleksandra Fjodorovna. Pulmad toimusid Aleksandra 19.sünnipäeval 13.juulil 1817 Talvepalees.

Talvepalee kirik
Algul oli Aleksandral raskusi õukonnas kohanemisega, kuid teda abistas ämm Maria Fjodorovna. (Vennanaise Jelizaveta Aleksejevnaga polevat ta seevastu läbi saanud.) Ta üritas ka näiteks vene keelt õppida, aga seda kunagi päris selgeks ei saanudki, sest tsaaripere rääkis omavahel saksa keeles ja kirjavahetus käis peamiselt prantsuse keeles.

Aleksandral ja Nikolail sündis 8 last, kellest esimene oli tulevane tsaar Aleksander II. Üks lastest sündis surnult ja tütar Aleksandra suri 19-aastaselt tuberkuloosi, kõik teised elasid kauem kui tsarinna ise.

Kuni Nikolai tsaariks saamiseni elasid Nikolai ja Aleksandra üsna vaikset pereelu ega tükkinud väga seltskonda, omavahelgi oli tore. Nikolai olevat Aleksandrat kutsunud hüüdnimega Mouffy.

1825.aastal kinkis Aleksander I paarile Peterhofi palee,
mis jäi alati Aleksandra lemmikuks.

1825.aastal sai Nikolaist tsaar ja Aleksandrast tsarinna. Poliitika Aleksandra küll eriti ei huvitanud, tema jaoks tähendas Venemaa pigem tema meest ja tegevusplaani, kaitsmaks oma perekonda dekabristide tegutsemise närvilisel ajal.

Alles peale 25-aastast abielu tekkis Nikolail armuke (haruldane lugu, ma ütleksin), samas ei muutnud see teda Aleksandra vastu ükskõikseks. Kui Aleksandra pidi 1845.aastal halva tervise tõttu Itaaliasse sõitma, tahtis Nikolai tingimata kaasa minna. Kaasa läks ka armuke, kelle olemasoluga Aleksandra ajapikku isegi leppis (hiljem sai armukesest lausa Aleksandra isiklik ettelugeja).

Aleksandra tervis aastate jooksul muudkui halvenes. Nikolai lasi talle soojemas kliimas olemiseks Krimmi Oreanda palee ehitada, aga kuna 1852 algas Krimmi sõda, siis seal ta väga olla ei saanudki.

Oreanda palee (tänapäeval pole olemas)
Nõrga tervisega Aleksandra suri siiski 5 aastat peale Nikolaid aastal 1860.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...