Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #4

Aleksandra Fjodorovna


Tsaar Nikolai I tulevane abikaasa sündis Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III tütrena nimega Frederica Louise Charlotte Wilhelmina. Peres oli kokku 7 last (nende hulgas ka ühendatud Saksamaa esimene keiser Wilhelm I), ema suri, kui Charlotte oli 12-aastane.

Charlotte sünniaasta on 1798, mis tähendab, et tema lapsepõlve taustaks olid Napoleoni sõjad, mille pärast pere pidevalt kolima pidi (et mitte sõjajalgu jääda).

1814.aastal kohtus Charlotte Berliinis tulevase Nikolai I-ga. Väidetavalt meeldisid nad teineteisele täitsa päriselt. Ka kihlus sai veel samal aastal teoks.

Nikolai I
1817.aastal astus Charlotte õigeusku ja sai nimeks Aleksandra Fjodorovna. Pulmad toimusid Aleksandra 19.sünnipäeval 13.juulil 1817 Talvepalees.

Talvepalee kirik
Algul oli Aleksandral raskusi õukonnas kohanemisega, kuid teda abistas ämm Maria Fjodorovna. (Vennanaise Jelizaveta Aleksejevnaga polevat ta seevastu läbi saanud.) Ta üritas ka näiteks vene keelt õppida, aga seda kunagi päris selgeks ei saanudki, sest tsaaripere rääkis omavahel saksa keeles ja kirjavahetus käis peamiselt prantsuse keeles.

Aleksandral ja Nikolail sündis 8 last, kellest esimene oli tulevane tsaar Aleksander II. Üks lastest sündis surnult ja tütar Aleksandra suri 19-aastaselt tuberkuloosi, kõik teised elasid kauem kui tsarinna ise.

Kuni Nikolai tsaariks saamiseni elasid Nikolai ja Aleksandra üsna vaikset pereelu ega tükkinud väga seltskonda, omavahelgi oli tore. Nikolai olevat Aleksandrat kutsunud hüüdnimega Mouffy.

1825.aastal kinkis Aleksander I paarile Peterhofi palee,
mis jäi alati Aleksandra lemmikuks.

1825.aastal sai Nikolaist tsaar ja Aleksandrast tsarinna. Poliitika Aleksandra küll eriti ei huvitanud, tema jaoks tähendas Venemaa pigem tema meest ja tegevusplaani, kaitsmaks oma perekonda dekabristide tegutsemise närvilisel ajal.

Alles peale 25-aastast abielu tekkis Nikolail armuke (haruldane lugu, ma ütleksin), samas ei muutnud see teda Aleksandra vastu ükskõikseks. Kui Aleksandra pidi 1845.aastal halva tervise tõttu Itaaliasse sõitma, tahtis Nikolai tingimata kaasa minna. Kaasa läks ka armuke, kelle olemasoluga Aleksandra ajapikku isegi leppis (hiljem sai armukesest lausa Aleksandra isiklik ettelugeja).

Aleksandra tervis aastate jooksul muudkui halvenes. Nikolai lasi talle soojemas kliimas olemiseks Krimmi Oreanda palee ehitada, aga kuna 1852 algas Krimmi sõda, siis seal ta väga olla ei saanudki.

Oreanda palee (tänapäeval pole olemas)
Nõrga tervisega Aleksandra suri siiski 5 aastat peale Nikolaid aastal 1860.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »