Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #4

Aleksandra Fjodorovna


Tsaar Nikolai I tulevane abikaasa sündis Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III tütrena nimega Frederica Louise Charlotte Wilhelmina. Peres oli kokku 7 last (nende hulgas ka ühendatud Saksamaa esimene keiser Wilhelm I), ema suri, kui Charlotte oli 12-aastane.

Charlotte sünniaasta on 1798, mis tähendab, et tema lapsepõlve taustaks olid Napoleoni sõjad, mille pärast pere pidevalt kolima pidi (et mitte sõjajalgu jääda).

1814.aastal kohtus Charlotte Berliinis tulevase Nikolai I-ga. Väidetavalt meeldisid nad teineteisele täitsa päriselt. Ka kihlus sai veel samal aastal teoks.

Nikolai I
1817.aastal astus Charlotte õigeusku ja sai nimeks Aleksandra Fjodorovna. Pulmad toimusid Aleksandra 19.sünnipäeval 13.juulil 1817 Talvepalees.

Talvepalee kirik
Algul oli Aleksandral raskusi õukonnas kohanemisega, kuid teda abistas ämm Maria Fjodorovna. (Vennanaise Jelizaveta Aleksejevnaga polevat ta seevastu läbi saanud.) Ta üritas ka näiteks vene keelt õppida, aga seda kunagi päris selgeks ei saanudki, sest tsaaripere rääkis omavahel saksa keeles ja kirjavahetus käis peamiselt prantsuse keeles.

Aleksandral ja Nikolail sündis 8 last, kellest esimene oli tulevane tsaar Aleksander II. Üks lastest sündis surnult ja tütar Aleksandra suri 19-aastaselt tuberkuloosi, kõik teised elasid kauem kui tsarinna ise.

Kuni Nikolai tsaariks saamiseni elasid Nikolai ja Aleksandra üsna vaikset pereelu ega tükkinud väga seltskonda, omavahelgi oli tore. Nikolai olevat Aleksandrat kutsunud hüüdnimega Mouffy.

1825.aastal kinkis Aleksander I paarile Peterhofi palee,
mis jäi alati Aleksandra lemmikuks.

1825.aastal sai Nikolaist tsaar ja Aleksandrast tsarinna. Poliitika Aleksandra küll eriti ei huvitanud, tema jaoks tähendas Venemaa pigem tema meest ja tegevusplaani, kaitsmaks oma perekonda dekabristide tegutsemise närvilisel ajal.

Alles peale 25-aastast abielu tekkis Nikolail armuke (haruldane lugu, ma ütleksin), samas ei muutnud see teda Aleksandra vastu ükskõikseks. Kui Aleksandra pidi 1845.aastal halva tervise tõttu Itaaliasse sõitma, tahtis Nikolai tingimata kaasa minna. Kaasa läks ka armuke, kelle olemasoluga Aleksandra ajapikku isegi leppis (hiljem sai armukesest lausa Aleksandra isiklik ettelugeja).

Aleksandra tervis aastate jooksul muudkui halvenes. Nikolai lasi talle soojemas kliimas olemiseks Krimmi Oreanda palee ehitada, aga kuna 1852 algas Krimmi sõda, siis seal ta väga olla ei saanudki.

Oreanda palee (tänapäeval pole olemas)
Nõrga tervisega Aleksandra suri siiski 5 aastat peale Nikolaid aastal 1860.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...