Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #4

Aleksandra Fjodorovna


Tsaar Nikolai I tulevane abikaasa sündis Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III tütrena nimega Frederica Louise Charlotte Wilhelmina. Peres oli kokku 7 last (nende hulgas ka ühendatud Saksamaa esimene keiser Wilhelm I), ema suri, kui Charlotte oli 12-aastane.

Charlotte sünniaasta on 1798, mis tähendab, et tema lapsepõlve taustaks olid Napoleoni sõjad, mille pärast pere pidevalt kolima pidi (et mitte sõjajalgu jääda).

1814.aastal kohtus Charlotte Berliinis tulevase Nikolai I-ga. Väidetavalt meeldisid nad teineteisele täitsa päriselt. Ka kihlus sai veel samal aastal teoks.

Nikolai I
1817.aastal astus Charlotte õigeusku ja sai nimeks Aleksandra Fjodorovna. Pulmad toimusid Aleksandra 19.sünnipäeval 13.juulil 1817 Talvepalees.

Talvepalee kirik
Algul oli Aleksandral raskusi õukonnas kohanemisega, kuid teda abistas ämm Maria Fjodorovna. (Vennanaise Jelizaveta Aleksejevnaga polevat ta seevastu läbi saanud.) Ta üritas ka näiteks vene keelt õppida, aga seda kunagi päris selgeks ei saanudki, sest tsaaripere rääkis omavahel saksa keeles ja kirjavahetus käis peamiselt prantsuse keeles.

Aleksandral ja Nikolail sündis 8 last, kellest esimene oli tulevane tsaar Aleksander II. Üks lastest sündis surnult ja tütar Aleksandra suri 19-aastaselt tuberkuloosi, kõik teised elasid kauem kui tsarinna ise.

Kuni Nikolai tsaariks saamiseni elasid Nikolai ja Aleksandra üsna vaikset pereelu ega tükkinud väga seltskonda, omavahelgi oli tore. Nikolai olevat Aleksandrat kutsunud hüüdnimega Mouffy.

1825.aastal kinkis Aleksander I paarile Peterhofi palee,
mis jäi alati Aleksandra lemmikuks.

1825.aastal sai Nikolaist tsaar ja Aleksandrast tsarinna. Poliitika Aleksandra küll eriti ei huvitanud, tema jaoks tähendas Venemaa pigem tema meest ja tegevusplaani, kaitsmaks oma perekonda dekabristide tegutsemise närvilisel ajal.

Alles peale 25-aastast abielu tekkis Nikolail armuke (haruldane lugu, ma ütleksin), samas ei muutnud see teda Aleksandra vastu ükskõikseks. Kui Aleksandra pidi 1845.aastal halva tervise tõttu Itaaliasse sõitma, tahtis Nikolai tingimata kaasa minna. Kaasa läks ka armuke, kelle olemasoluga Aleksandra ajapikku isegi leppis (hiljem sai armukesest lausa Aleksandra isiklik ettelugeja).

Aleksandra tervis aastate jooksul muudkui halvenes. Nikolai lasi talle soojemas kliimas olemiseks Krimmi Oreanda palee ehitada, aga kuna 1852 algas Krimmi sõda, siis seal ta väga olla ei saanudki.

Oreanda palee (tänapäeval pole olemas)
Nõrga tervisega Aleksandra suri siiski 5 aastat peale Nikolaid aastal 1860.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »