Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #7

Aleksandra Fjodorovna


Tõenäoliselt kõige kuulsam tsarinna. Kuulsast soost ka. Isa oli tal Hesse suurvürst Ludvig ja ema Ühendkuningriigi printsess Alice (kuninganna Victoria tütar)- tema kohta olen juba natuke kirjutanud siin.

Väidetavalt oli 1872.aastal sündinud Viktoria Alix Helena Luise Beatrice lausa kuninganna Victoria lemmiklapselaps (maitea, kas või kes sellise hierarhia koostanud on, aga kujutan ette, et see võis olla raske töö- Victorial oli kokku 42 lapselast). Tema ristivanemad olid näiteks tulevased äi ja ämm Aleksander III ja Maria Fjodorovna, Inglise kuningas Edward VII ja Alixi ämma õde kuninganna Alexandra.

Sellesama Edward VII pojale Albert Victorile üritati Alixi alguses ka mehele panna. Tüdruk aga ei tahtnud tollele minna, sest oli juba tulevasele Nikolai II-le silma peale pannud. Samal ajal üritasid Nikolai vanemad Aleksander III ja Maria Fjodorovna Nikolaid Prantsuse printsess Helene'ile mehele panna. Ka kuninganna Victoria oli Alixi ja Nikolai abielu vastu- väidetavalt ei meeldinud talle Nikolai isa ja ta arvas, et Venemaal poleks Alixil ehk turvaline.

Kui Nikolai ikkagi omadega abieluettepanekuni jõudis, ütles Alix algul ära, sest talle tundus vastuvõetamatu luterlasest õigeusklikuks muutuda. Seepeale olla Saksa keiser Wilhelm II ise Alixi veennud ja nii sai kihlus ikka teoks. 1894.novembris enne surma andis ka Nikolai isa Aleksander III abielule õnnistuse. Alix astus õigeusku (samas loobumata luterlusest, go figure) ja tema nimeks sai Aleksandra. Pulmad peeti kohe 1894.aasta novembri lõpus.

Kuuldavasti polnud Aleksandra Venemaal rahva hulgas kuigi populaarne. Ühest küljest oli ta loomu poolest tagasihoidlik ja seda tõlgendati kõrkusena (don't I know it sister), teisest küljest polevat talle meeldinud venepärasus, ühtlasi ei järginud ta õukonnareegleid nagu kord ja kohus ning ämmaga ei saanud ka läbi. Loomulikult oli suur probleem ka see, et lapsi tal muudkui sündis, aga keda ei tulnud, oli poeg. Troonipärija Aleksei sündis alles viienda lapsena aastal 1904.

Perepildil vasakult Olga, Maria, Nikolai II, Aleksandra, Anastassia,
Aleksei ja Tatjana.

Tütar Anastassia "ainetel" tehti 1997.a. multikas "Anastasia"
Mis veel poeg Alekseisse puutub, siis tema põdes hemofiiliat, kuningakodade haigust. Kuna see naisliini kaudu levib, on tõenäoline, et kandjaks oli Aleksandra ise. Viimane tundis ennast seepärast muidugi süüdi ja püüdis poega igas olukorras väga kaitsta. Seoses Aleksei haigusega tuli õukonda ka Grigori Rasputin, kellele Aleksandra poja tervenemise osas suuri lootusi pani.

I maailmasõja puhkemine andis veel hoogu Aleksandra ebapopulaarsusele nii õukonnas kui rahva hulgas- oli ta ju saksa päritolu ja lausa Saksa keisri nõbu. Usuti, et ta võiks olla Saksa salakuulaja. Eks ta ole.

1917.aastast läks tsaaripere elu piisavalt koledaks, et võtta minult soov seda siin kirjeldada. Aleksandra (ja mitte ainult) suri 17.juulil 1918.

Populaarkultuuris on Aleksandra populaarne tegelane. Võtkem kasvõi ansambli Boney M laul aastast 1978. (Boney M on bänd, mida on võiks ka ilma muusikata vaadata.)

Seriaalis "Fall of Eagles"(1974)  mängis Aleksandrat
Gayle Hunnicutt
1996.aasta telefilmis "Rasputin: Dark Servant of Destiny"
mängis Aleksandrat Greta Scacchi, Nikolaid Sir Ian Mc Kellen
ja Rasputinit Alan Rickman.
Kuulsaid auhindu sadas kõigile kolmele.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...