Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #7

Aleksandra Fjodorovna


Tõenäoliselt kõige kuulsam tsarinna. Kuulsast soost ka. Isa oli tal Hesse suurvürst Ludvig ja ema Ühendkuningriigi printsess Alice (kuninganna Victoria tütar)- tema kohta olen juba natuke kirjutanud siin.

Väidetavalt oli 1872.aastal sündinud Viktoria Alix Helena Luise Beatrice lausa kuninganna Victoria lemmiklapselaps (maitea, kas või kes sellise hierarhia koostanud on, aga kujutan ette, et see võis olla raske töö- Victorial oli kokku 42 lapselast). Tema ristivanemad olid näiteks tulevased äi ja ämm Aleksander III ja Maria Fjodorovna, Inglise kuningas Edward VII ja Alixi ämma õde kuninganna Alexandra.

Sellesama Edward VII pojale Albert Victorile üritati Alixi alguses ka mehele panna. Tüdruk aga ei tahtnud tollele minna, sest oli juba tulevasele Nikolai II-le silma peale pannud. Samal ajal üritasid Nikolai vanemad Aleksander III ja Maria Fjodorovna Nikolaid Prantsuse printsess Helene'ile mehele panna. Ka kuninganna Victoria oli Alixi ja Nikolai abielu vastu- väidetavalt ei meeldinud talle Nikolai isa ja ta arvas, et Venemaal poleks Alixil ehk turvaline.

Kui Nikolai ikkagi omadega abieluettepanekuni jõudis, ütles Alix algul ära, sest talle tundus vastuvõetamatu luterlasest õigeusklikuks muutuda. Seepeale olla Saksa keiser Wilhelm II ise Alixi veennud ja nii sai kihlus ikka teoks. 1894.novembris enne surma andis ka Nikolai isa Aleksander III abielule õnnistuse. Alix astus õigeusku (samas loobumata luterlusest, go figure) ja tema nimeks sai Aleksandra. Pulmad peeti kohe 1894.aasta novembri lõpus.

Kuuldavasti polnud Aleksandra Venemaal rahva hulgas kuigi populaarne. Ühest küljest oli ta loomu poolest tagasihoidlik ja seda tõlgendati kõrkusena (don't I know it sister), teisest küljest polevat talle meeldinud venepärasus, ühtlasi ei järginud ta õukonnareegleid nagu kord ja kohus ning ämmaga ei saanud ka läbi. Loomulikult oli suur probleem ka see, et lapsi tal muudkui sündis, aga keda ei tulnud, oli poeg. Troonipärija Aleksei sündis alles viienda lapsena aastal 1904.

Perepildil vasakult Olga, Maria, Nikolai II, Aleksandra, Anastassia,
Aleksei ja Tatjana.

Tütar Anastassia "ainetel" tehti 1997.a. multikas "Anastasia"
Mis veel poeg Alekseisse puutub, siis tema põdes hemofiiliat, kuningakodade haigust. Kuna see naisliini kaudu levib, on tõenäoline, et kandjaks oli Aleksandra ise. Viimane tundis ennast seepärast muidugi süüdi ja püüdis poega igas olukorras väga kaitsta. Seoses Aleksei haigusega tuli õukonda ka Grigori Rasputin, kellele Aleksandra poja tervenemise osas suuri lootusi pani.

I maailmasõja puhkemine andis veel hoogu Aleksandra ebapopulaarsusele nii õukonnas kui rahva hulgas- oli ta ju saksa päritolu ja lausa Saksa keisri nõbu. Usuti, et ta võiks olla Saksa salakuulaja. Eks ta ole.

1917.aastast läks tsaaripere elu piisavalt koledaks, et võtta minult soov seda siin kirjeldada. Aleksandra (ja mitte ainult) suri 17.juulil 1918.

Populaarkultuuris on Aleksandra populaarne tegelane. Võtkem kasvõi ansambli Boney M laul aastast 1978. (Boney M on bänd, mida on võiks ka ilma muusikata vaadata.)

Seriaalis "Fall of Eagles"(1974)  mängis Aleksandrat
Gayle Hunnicutt
1996.aasta telefilmis "Rasputin: Dark Servant of Destiny"
mängis Aleksandrat Greta Scacchi, Nikolaid Sir Ian Mc Kellen
ja Rasputinit Alan Rickman.
Kuulsaid auhindu sadas kõigile kolmele.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...