Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #7

Aleksandra Fjodorovna


Tõenäoliselt kõige kuulsam tsarinna. Kuulsast soost ka. Isa oli tal Hesse suurvürst Ludvig ja ema Ühendkuningriigi printsess Alice (kuninganna Victoria tütar)- tema kohta olen juba natuke kirjutanud siin.

Väidetavalt oli 1872.aastal sündinud Viktoria Alix Helena Luise Beatrice lausa kuninganna Victoria lemmiklapselaps (maitea, kas või kes sellise hierarhia koostanud on, aga kujutan ette, et see võis olla raske töö- Victorial oli kokku 42 lapselast). Tema ristivanemad olid näiteks tulevased äi ja ämm Aleksander III ja Maria Fjodorovna, Inglise kuningas Edward VII ja Alixi ämma õde kuninganna Alexandra.

Sellesama Edward VII pojale Albert Victorile üritati Alixi alguses ka mehele panna. Tüdruk aga ei tahtnud tollele minna, sest oli juba tulevasele Nikolai II-le silma peale pannud. Samal ajal üritasid Nikolai vanemad Aleksander III ja Maria Fjodorovna Nikolaid Prantsuse printsess Helene'ile mehele panna. Ka kuninganna Victoria oli Alixi ja Nikolai abielu vastu- väidetavalt ei meeldinud talle Nikolai isa ja ta arvas, et Venemaal poleks Alixil ehk turvaline.

Kui Nikolai ikkagi omadega abieluettepanekuni jõudis, ütles Alix algul ära, sest talle tundus vastuvõetamatu luterlasest õigeusklikuks muutuda. Seepeale olla Saksa keiser Wilhelm II ise Alixi veennud ja nii sai kihlus ikka teoks. 1894.novembris enne surma andis ka Nikolai isa Aleksander III abielule õnnistuse. Alix astus õigeusku (samas loobumata luterlusest, go figure) ja tema nimeks sai Aleksandra. Pulmad peeti kohe 1894.aasta novembri lõpus.

Kuuldavasti polnud Aleksandra Venemaal rahva hulgas kuigi populaarne. Ühest küljest oli ta loomu poolest tagasihoidlik ja seda tõlgendati kõrkusena (don't I know it sister), teisest küljest polevat talle meeldinud venepärasus, ühtlasi ei järginud ta õukonnareegleid nagu kord ja kohus ning ämmaga ei saanud ka läbi. Loomulikult oli suur probleem ka see, et lapsi tal muudkui sündis, aga keda ei tulnud, oli poeg. Troonipärija Aleksei sündis alles viienda lapsena aastal 1904.

Perepildil vasakult Olga, Maria, Nikolai II, Aleksandra, Anastassia,
Aleksei ja Tatjana.

Tütar Anastassia "ainetel" tehti 1997.a. multikas "Anastasia"
Mis veel poeg Alekseisse puutub, siis tema põdes hemofiiliat, kuningakodade haigust. Kuna see naisliini kaudu levib, on tõenäoline, et kandjaks oli Aleksandra ise. Viimane tundis ennast seepärast muidugi süüdi ja püüdis poega igas olukorras väga kaitsta. Seoses Aleksei haigusega tuli õukonda ka Grigori Rasputin, kellele Aleksandra poja tervenemise osas suuri lootusi pani.

I maailmasõja puhkemine andis veel hoogu Aleksandra ebapopulaarsusele nii õukonnas kui rahva hulgas- oli ta ju saksa päritolu ja lausa Saksa keisri nõbu. Usuti, et ta võiks olla Saksa salakuulaja. Eks ta ole.

1917.aastast läks tsaaripere elu piisavalt koledaks, et võtta minult soov seda siin kirjeldada. Aleksandra (ja mitte ainult) suri 17.juulil 1918.

Populaarkultuuris on Aleksandra populaarne tegelane. Võtkem kasvõi ansambli Boney M laul aastast 1978. (Boney M on bänd, mida on võiks ka ilma muusikata vaadata.)

Seriaalis "Fall of Eagles"(1974)  mängis Aleksandrat
Gayle Hunnicutt
1996.aasta telefilmis "Rasputin: Dark Servant of Destiny"
mängis Aleksandrat Greta Scacchi, Nikolaid Sir Ian Mc Kellen
ja Rasputinit Alan Rickman.
Kuulsaid auhindu sadas kõigile kolmele.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...