Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #5

Maria Aleksandrovna


1824.aastal sündis Saksamaal Darmstadtis tüdruk nimega Maximilienne Wilhelmine Marie, Aleksander II tulevane abikaasa. Tema ema oli Hesse suurhertsoginna Wilhelmine, kes muide oli Aleksander I naise Jelizaveta Aleksejevna noorim õde.

Marie ametlik isa oli Hesse suurhertsog Ludvig II. Tõenäoline tegelik isa oli suurhertsogi talliülem parun Senarclens de Grancy. (Nagu ma lugesin, oli talliülem pigem lihtsalt kõrge õukonnatiitel kui see, kes reaalselt hobustega tegeles.)

1838.aastal kohtus 20-aastane tulevane Aleksander II 14-aastase Mariega ja otsustas ta endale naiseks võtta. Aleksandri ema oli abielu vastu (ilmselt tüdruku päritolu ebaselguse tõttu), aga polnud sellest midagi, pulmad toimusid 1841.

Maria jaoks oli Venemaal liiga külm, nii et tal oli pidevalt köha ja palavik. Ühtlasi peeti teda tagasihoidliku loomu pärast kõrgiks, samas ka maitsetuks.

Lapsi oli neil Aleksandriga 8. Märkimisväärseimad olid tulevane tsaar Aleksander III, tütar Maria, kes abiellus Inglise kuninganna Victoria poja Alfrediga (ja tema järgi sai nime kuulus Marie küpsis) ja Sergei, kes abiellus kuninganna Victoria lapselapse Elisabethiga (viimane tapeti 1918.aastal ja kuulutati 1981.aastal vene õigeusu pühakuks).

Aleksander II tütar Maria ja
poeg Aleksandriga
1855.aastal sai Aleksander tsaariks, sellest ajast peale pidi Maria palju avalikkuse ees olema, mis talle väga ei meeldinud. Seda enam, et Aleksander teda ka kõige paremini ei kohelnud ja eelistas talle armukesi.

See-eest on 1861.aastal asutatud Mariehamni linn Ahvenamaal saanud nime just selle Maria järgi (kelle muu kui tsaari naise järgi sa ikka linna nimetad, onju). Ühtlasi on tema järgi nimetatud 1860.aastal avatud Peterburi kuulus Maria teater.

Maria teater.
Marie suri aastal 1880. Vähem kui kuu aega hiljem sõlmis Aleksander morganaatilise (ehk seisusele mittevastava) abielu oma pikaajalise armukese Katariina Dolgorukovaga, kellega tal tegelikult juba oli 4 last. Kuna abielu polnud tolle aja reeglitele vastav, ei saanud Katariina ega lapsed mingeid tiitleid ega olnud lapsed ka troonipärijate hulgas.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »