Otse põhisisu juurde

Minemine, olemine ja tulemine

Mitu korda elus inimene keskmiselt asukohta vahetab? Ma mõtlen püsivalt, nii et on suur muutus, kusagilt äraminek ja kuhugi minemine. Kuhu minna? Eks ikka sinna, kuhu kõige rohkem minna tahaks-sinna, kus on rahu ja miski/keegi, kes seda rahu kehastab. Või teeb iga inimene seda enda jaoks ise?
Sinna, kuhu kõige rohem tahaks, ei saa alati minna.Kuhu siis minna? Tagasi sinna,kust oled eelmist korda ära minnes tulnud. Kas sinna tagasi tõmbab ka midagi muud peale asjaolude, on seal midagi jäävat, mis alati tagasi kutsub? Võib-olla see ongi ikkagi koht, kuhu kõige rohkem minna tahaks.Et seal olla.Ja jääda.
Ma pole kunagi tahtnud kuhugi minna, olen alati tahtnud kusagilt ära minna.(ütles üks tegelane Hirami raamatus "Mõru maik") Kaua arvasin, et see käib minu kohta ka.Ei käi.

Kuhugi tulek seondub alati kusagilt äraminekuga. On tulek siis rõõmus või kurb? Mõru. Inimene, kes kolinud ehk rohkem kui hädasti vaja oleks, teab, et tulemine uude kohta ei ole esimestel päevadel just maailma rõõmsaim sündmus.Mälestused sellest paigast, kust ära tuldi on veel liiga kummitavad ja teravad ja neid on nii pagana raske maha suruda.Ega seda peagi tegema, nagu eile sai öeldud,on ehk hoopis võimendamine parim lahendus.
Aga lõpuks on tulemine ikkagi ju ka rõõmus sündmus.Kui sinu tulek on oodatud.Ja isegi kui see on ootamatu, siis ootamatu rõõm on ehk isegi veel suurem ja tõelisem.

Olemine-liialt mitmetähenduslik sõna, et seda seletada püüda. Olla tahaks seal, kuhu on mindud ja kust äraminek oleks enda otsustada.Koht, kus olla, ei peagi tingimata olema kodu, mitte alati.Koht, kuhu tulla, seal olla ja siis ära minna, et kunagi jälle tagasi tulla.Ehk.

Kastid ühe ühikatoa põrandal viitavad sellele, et keegi hakkab minema. Kui keegi läheb ,siis keegi ka tuleb.Tulija läheb kusagilt ära, et olla uus tulija, olija läheb, et olla tulija uues kohas.Või vanas.Vahet pole, iga tulek on uus ja teistsugune kui eelmine.Nagu ka iga minek on erinev kui eelmine ja võrreldamatu järgmisega.Kes usub järgmisesse äraminekusse, pole tingimata pessimist, vaid pigem realist või hoopis seiklusteotsija.

Ei tea kas merele ma teel või randa,
kuid tean et kallas kaugel veel...

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...