Mitu korda elus inimene keskmiselt asukohta vahetab? Ma mõtlen püsivalt, nii et on suur muutus, kusagilt äraminek ja kuhugi minemine. Kuhu minna? Eks ikka sinna, kuhu kõige rohkem minna tahaks-sinna, kus on rahu ja miski/keegi, kes seda rahu kehastab. Või teeb iga inimene seda enda jaoks ise?
Sinna, kuhu kõige rohem tahaks, ei saa alati minna.Kuhu siis minna? Tagasi sinna,kust oled eelmist korda ära minnes tulnud. Kas sinna tagasi tõmbab ka midagi muud peale asjaolude, on seal midagi jäävat, mis alati tagasi kutsub? Võib-olla see ongi ikkagi koht, kuhu kõige rohkem minna tahaks.Et seal olla.Ja jääda.
Ma pole kunagi tahtnud kuhugi minna, olen alati tahtnud kusagilt ära minna.(ütles üks tegelane Hirami raamatus "Mõru maik") Kaua arvasin, et see käib minu kohta ka.Ei käi.
Kuhugi tulek seondub alati kusagilt äraminekuga. On tulek siis rõõmus või kurb? Mõru. Inimene, kes kolinud ehk rohkem kui hädasti vaja oleks, teab, et tulemine uude kohta ei ole esimestel päevadel just maailma rõõmsaim sündmus.Mälestused sellest paigast, kust ära tuldi on veel liiga kummitavad ja teravad ja neid on nii pagana raske maha suruda.Ega seda peagi tegema, nagu eile sai öeldud,on ehk hoopis võimendamine parim lahendus.
Aga lõpuks on tulemine ikkagi ju ka rõõmus sündmus.Kui sinu tulek on oodatud.Ja isegi kui see on ootamatu, siis ootamatu rõõm on ehk isegi veel suurem ja tõelisem.
Olemine-liialt mitmetähenduslik sõna, et seda seletada püüda. Olla tahaks seal, kuhu on mindud ja kust äraminek oleks enda otsustada.Koht, kus olla, ei peagi tingimata olema kodu, mitte alati.Koht, kuhu tulla, seal olla ja siis ära minna, et kunagi jälle tagasi tulla.Ehk.
Kastid ühe ühikatoa põrandal viitavad sellele, et keegi hakkab minema. Kui keegi läheb ,siis keegi ka tuleb.Tulija läheb kusagilt ära, et olla uus tulija, olija läheb, et olla tulija uues kohas.Või vanas.Vahet pole, iga tulek on uus ja teistsugune kui eelmine.Nagu ka iga minek on erinev kui eelmine ja võrreldamatu järgmisega.Kes usub järgmisesse äraminekusse, pole tingimata pessimist, vaid pigem realist või hoopis seiklusteotsija.
Ei tea kas merele ma teel või randa,
kuid tean et kallas kaugel veel...
Sinna, kuhu kõige rohem tahaks, ei saa alati minna.Kuhu siis minna? Tagasi sinna,kust oled eelmist korda ära minnes tulnud. Kas sinna tagasi tõmbab ka midagi muud peale asjaolude, on seal midagi jäävat, mis alati tagasi kutsub? Võib-olla see ongi ikkagi koht, kuhu kõige rohkem minna tahaks.Et seal olla.Ja jääda.
Ma pole kunagi tahtnud kuhugi minna, olen alati tahtnud kusagilt ära minna.(ütles üks tegelane Hirami raamatus "Mõru maik") Kaua arvasin, et see käib minu kohta ka.Ei käi.
Kuhugi tulek seondub alati kusagilt äraminekuga. On tulek siis rõõmus või kurb? Mõru. Inimene, kes kolinud ehk rohkem kui hädasti vaja oleks, teab, et tulemine uude kohta ei ole esimestel päevadel just maailma rõõmsaim sündmus.Mälestused sellest paigast, kust ära tuldi on veel liiga kummitavad ja teravad ja neid on nii pagana raske maha suruda.Ega seda peagi tegema, nagu eile sai öeldud,on ehk hoopis võimendamine parim lahendus.
Aga lõpuks on tulemine ikkagi ju ka rõõmus sündmus.Kui sinu tulek on oodatud.Ja isegi kui see on ootamatu, siis ootamatu rõõm on ehk isegi veel suurem ja tõelisem.
Olemine-liialt mitmetähenduslik sõna, et seda seletada püüda. Olla tahaks seal, kuhu on mindud ja kust äraminek oleks enda otsustada.Koht, kus olla, ei peagi tingimata olema kodu, mitte alati.Koht, kuhu tulla, seal olla ja siis ära minna, et kunagi jälle tagasi tulla.Ehk.
Kastid ühe ühikatoa põrandal viitavad sellele, et keegi hakkab minema. Kui keegi läheb ,siis keegi ka tuleb.Tulija läheb kusagilt ära, et olla uus tulija, olija läheb, et olla tulija uues kohas.Või vanas.Vahet pole, iga tulek on uus ja teistsugune kui eelmine.Nagu ka iga minek on erinev kui eelmine ja võrreldamatu järgmisega.Kes usub järgmisesse äraminekusse, pole tingimata pessimist, vaid pigem realist või hoopis seiklusteotsija.
Ei tea kas merele ma teel või randa,
kuid tean et kallas kaugel veel...
Kommentaarid