Imeline päev, imeline öö

Need sõnad tulid vist isand Visnapuu sulest, aga ma tahaks pigem ööst rääkida.
Veel enne seda,kui päike tõusta jõudis, oli mul nii-nii palav, et ärkasin pidevalt üles. Siis magasin jälle natuke ja kui taas korraks ärkasin, nägin mingit kuma põrandale langevat. Kargasin voodist püsti, vaatasin aknast välja ja oligi päikesetõus! Minu elu esimene päris päris päikesetõus...need eelmised polnud nii tõelised kui see. Aga ma ei hakka kirjeldama, milline see oli- kes näinud, teab isegi, kes pole, saab kunagi teada.
Järgmine kord ärkasin pikemaajaliselt ja lõplikult kella 9 paiku, kui Vahur Kersna raadios teatab, et nüüd on telefon avatud ja võite helistada ja rääkida oma kogemustest kuuma ilmaga.Njah, ta oleks võinud vihma kohta küsida, siis oleks saanud näiteks sellest talle rääkida, kuidas me ükskord suvel tormi kätte jäime.Pärast olid riided nii läbimärjad ja rasked, et püksid tahtsid vägisi alla kukkuda Tegelikult mulle too kord meeldis.Suvi oli ja meri...
Tegelikult tahaks talve. Talve algust. Sest mind juba mitu kuud tegelikult kummitab üks pilt. Selline, kus on mingi detsembri algus või selline aeg ja mina kõnnin näiteks Rüütli tänaval ja lund sajab ja siis ma jõuan Jaani kirikuni ja vaatan kirikutorni poole üles ja näen, kuidas lumi langeb.Vaatan seal mis ma vaatan ja siis ühel hetkel heliseb telefon ja mulle öeldakse, et on juhtumas see,mida oodata oligi.Ühesõnaga mingi kirjeldamatu pilt, mis siin ikka.
Eile sain lõpuks oma unistatud ilukirjandust lugema hakata.Sedapuhku siis Remarque ja "Kolm sõpra", täitsa vahva ja remarque'ilik.Kuigi ei tea, kas see on enam minu stiil. Näeme.
Mis saatusesse puutub, siis ehk oleksin ma praegu Viljandis õppinud, kui palju aastaid tagasi hoopis mina oleksin Ugala ees pildile jäänud...hmm.