Otse põhisisu juurde

Jennifer Niven "Breathless"

Värskelt keskkooli lõpetanud Claudine läheb emaga suveks mingile saarele. Äkki oli Georgia osariigis? Igal juhul kusagil lõunaosariigis, sest audioraamatu lugeja üritas lõuna aktsenti teha mingite tegelaste puhul. Lähevad nad sinna, sest Claudine'i isal on uus naine ja ema ei taha seepärast kodus olla. Kas Claudine kohtub seal saarel mingi noormehega? Jah, kohtub.

Polnudki mõnda aega lugenud sellist täiesti tüüpilist ameerikalikku noortekat. Ei öeldud valesid asju (enamasti), aga see, kuidas neid öeldi, oli lihtsalt niiiii ila. Ja muidugi oli kõik nii dramaatiline. Üks süüdistas teist, et see talle mingit asja ei öelnud, siis teine süüdistas esimest, et too talle mingit teist asja ei öelnud. Mingil hetkel tulid mingid mõttetust kohast üles kistud probleemid. 

Claudine'i isa uue naise teema. Isa ei öelnud Claudine'ile otsesõnu: mul on uus naine. Ta rääkis mingit segast juttu, mille põhjal mina tegelikult uskusin, et probleem on hoopis milleski muus, mis raamatu lõpuks selgub. Ei olnud. Lisaks öeldi Claudine'ile, et ära sellest teemast kellelegi räägi. Kuidas saab keegi öelda täiskasvanud inimesele, et ära räägi mingist otseselt sind puudutavast asjast? Tahan, siis räägin.

Noor peategelane soovis muidugi saada kirjanikuks. Ilmselt kirjanikud jälgivad reeglit kirjuta teemast, mida sa tunned, aga no kaua võib. Jälle üks selline.

Üks oluline tegelane oli mõistagi natuke kurva looga poiss. Varastasin jah ja müüsin veits kanepit, aga see oli kõik ema aitamiseks. Muidugi kohalikud inimesed hoiatasid meie kangelannat tema eest. Muidugi oli pahal poisil tüdruku jaoks mingi oma hüüdnimi (Captain, ennekuulmatu.) Ja muidugi käis ta alati paljajalu. Oi kui tohutult originaalne.

Kuigi peategelased olid 18- ja 21-aastase kohta väga teadlikud ja targad, oli neil muidugi ka eakamaid abilisi. Vanemad tegelased, kes rääkisid elus oma loo kirjutamisest. Milline uudne võrdlus. Sinu elu on nagu loo kirjutamine. 

Et kohustuslik korrektsuslinnuke kirja saaks, oli suht raamatu lõpus mingi vähetähtsa tegelase lugu ka mõnes lõigus ära toodud. Muidugi polnud see suure looga põhimõtteliselt üldse seotud. 

Mingi teema oli autoril Ray Bradbury ja "Võililleveiniga". Peategelase koera ja kassi nimed olid vastavalt Bradbury ja Dandelion, vahepeal tsiteeriti Bradburyt (inimest, mitte koera). 

Ühe koha peal kirjeldas peategelane oma varaseimat mälestust. Hakkasin mõtlema, kas inimesed tõesti teavad, mis on nende varaseim mälestus? Mina küll ei tea. On mingid mälestused, mille osas olen mingite tunnuste põhjal kindlaks teinud, et need on väga varased, aga ma küll ei oskaks neid kindlalt ajalisse järjekorda panna ja väita, et üks kindel on kõige varasem. Ja kas see ongi oluline.

Einoh, tegelikult oli loetav raamat enamasti. Lihtsalt ülimalt tüüpiline.

Samalt autorilt varem loetud: "Elu helged paigad" 


Kommentaarid