Otse põhisisu juurde

Mats Wahl "Vinterviken"


"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka. 

Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas. 

Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja?

John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.)


Kunagi (varateismelisena) seda filmi vaadates arvasingi ilmselt, et film on sellest paarist. See oli see, mis huvitav tundus. Nüüd lugedes leidsin muidugi, et tegemist on valusa sotsiaaldraamaga. Teemad, mida vähem või rohkem käsitletakse: noorte kuritegevus, täiskasvanute kuritegevus, vaeste inimeste rahaprobleemid, rikaste inimeste rahaprobleemid, rikaste ja vaeste teineteisesse suhtumine, suhtumine mustanahalistesse, paremäärmuslikud rühmitused, mitmes mõttes vägivaldsed peresuhted, sport kui väljund. 

Teemade nimekiri on pikk, aga see ei tundu liiga pikk, sest autor ei ürita kõiki teemasid sügavuti käsitleda. Lihtsalt märgitakse märkimisväärselt ära, et sellised probleemid 90ndate Rootsis olid. 

Ses mõttes arusaadav, miks see raamat Rootsi koolides kohustusliku kirjanduse hulka on kuulunud. Ühtlasi pole stiili mõttes raskeim raamat, mida lugeda. Palju dialoogi, enamasti lühikesed laused. Saab asja ka nii selgeks tehtud.

Tõsine ja mõnevõrra masendav lugu kahtlemata. Ja noh, paraku ei saa öelda, et ta 30 aastat hiljem kadunud teemasid käsitleks / praegu hirmsasti vanamoelisena mõjuks.

Mats Wahl, tundub, on päris palju noortekaid kirjutanud. Eesti keelde tõlgitud pole. 

Raamatus korduvalt mainitud teised raamatud: Sophokles "Kuningas Oidipus", Shakespeare "Hamlet", Väinö Linna "Tundmatu sõdur". 


Üllatavalt kõrge hinne tuli kokku.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...