Otse põhisisu juurde

André Aciman "Kutsu mind oma nimega" / "Call me by your name"

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka. 

Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema.

Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa kaudu kõneles Aciman ise.

Häbi hiilis läheduse kannul. 

Loo jutustamine polnud alati lineaarne, mistõttu ehk igal hetkel polnud kõige lihtsam jälgida, ühtlasi oli jutustamine sihuke unelev, aga see sobiski hästi, vaadates, millest jutt käis. Mõtisklemine soodustas raamatusse sisseimbumist (nimelt imbumist mitte sisseelamist).

Üks neid raamatuid, kus suve oli selgelt tunda. Kujutluspildid olid ainult päikselised ja soojad. Suurem osa tegevust toimus Liguurias. Vaatasin järgi, et see on Itaalia saapa ülaosa esikülg. Kaunis mereäärne maakond. Meräärsus oli sisus ka kuulda.

Kui millegi kallal norida, siis ma oleks võib-olla raamatu lõpuosa teisiti teinud, aga polnud ka sellisena halb, kui ta oli.

Miks sa ennast kogu aeg maha teed? - Ma ei tea. Vist sellepärast, et sina ei saaks seda teha.

Raamatu tagakaas ütleb, et tänapäeva ilusamaid armasturomaane. Põhimõtteliselt nõus. Vähemalt siin sain aru sellest armastusromaani osast, kuigi ta oli suuresti ka coming of age. Arvan, et see raamat ei kao aegade hämarusse.

Raamatu põhjal tehtud filmi pole veel näinud. See sai kunagi palju tähelepanu (sh Oscari nominatsioone). Audioraamatut (ehk Elio mõtteid) luges filmis Oliveri mänginud Armie Hammer. Selline valik oli väga call me by your name. 

Filmist pärit Sufjan Stevensi laulu soovitas mulle kunagi Youtube. Palju kuulasin, palju kummitas. See on hea laul. Ka Oscari nominent.

Järg on ka olemas. Tõmbab lugema, kuigi mõnevõrra on kartus, et teine osa on jamam (sest tihti on).



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...