Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme". Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud.
Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa.
Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine, siis on ju ilmselge, et sellest saab suur ilmutus ja tulemas on erialavahetus.
Rowani liin oli see, mida mina enam vist lugeda ei viitsi. Järjekordne kirjanikuks saada soovija, kellel ühtäkki üldse ei tule head teksti. No kuidas ei tule, aastaid on tulnud ja kirjutatud ja nii maagiline tunne on olnud jne jne. Loomulikult aitab hädast välja inspireeriv õppejõud, kes tegelikult ongi põhjus, miks konkreetsesse ülikooli mindud sai. (Maitea, kas meil on ka nii, et mingite õppejõudude kuulsus ulatub keskkooliõpilasteni ja mõjutab nende ülikoolivalikut.)
Alati tundub naljakas lugeda kõigist neist tegelastest, kes on keskkooli lõpus juba täiesti kindlad, kelleks nad saada tahavad. Kindlasti selliseid on, aga Eestis olen pigem harjunud nö tubli tüdruku sündroomiga, et ei tea, mida õppida, sest enam-vähem kõik ained olid koolis viied. Samas see võib ka minu vananenud nägemus olla. Praegused põlvkonnad on ehk märksa eneseteadlikumad. Ja USA-s muidugi on keskkool meie omast oluliselt erinev, õpitakse pigem vähem aineid süvitsi kui paljusid aineid natuke. (See on jumalast ebaoluline siin, aga mulle nii meeldib, et olen keskkoolis õppinud bioloogiat, keemiat ja matemaatikat, kuigi ei õppinud ülikoolis midagi nendega seonduvat.)
Hiljuti lugesin raamatut pealkirjaga "Millal on armastuse aeg?" ja arutlesin, kas seal oli asi nii väga ajas. Nüüd mõtlesin, et selle siinse raamatu pealkiri võinuks küll olla "Millal on armastuse aeg?", sest siin oli aeg vägagi probleem. Olnuks palju lihtsam, kui peategelased oleks kohtunud viis aastat hiljem samas linnas elades.
Selle autori stiil tundub piisavalt lobe, et võin lugeda küll tema kirjutisi. Vahepeal küll keerab läila vindi veits üle ja klišeesid on omajagu. Ja 21. sajandi naiskirjanikud on kõik feministid. (See pole probleem enamasti.)
