Otse põhisisu juurde

Sara Bergmark Elfgren "Norra Latin"


Norra Latin on kool, Stockholmi kesklinnas asuva imposantse hoonega õppeasutus, mis on tuntud oma teatrisuuna poolest. Seal on aastakümnete jooksul käinud hulk hilisemaid kuulsaid näitlejaid ja nüüd (2016 või 2017) asuvad seal teiste hulgas õppima Tamar ja Clea. Mõlemad on umbes 16-aastased tüdrukud, Tamar tuleb Östersundist ütleme et tavalise perekonna ja sõprade hulgast, Clea on stockholmlane ja kuulsa näitlejanna tütar. 

Algul on nagu tavaline lugu, kus Tamarile uues koolis tundub, et kõik on juba omavahel tuttavad ja raske on kellegagi sõbruneda, aga siis lisandub asjaolu, et mingi peamiselt kehatu hääl hakkab temaga rääkima, vahel ilmutab end siiski ka kehaliselt, vahel võtab Tamari keha üle. Kuna õpilaste hulgas elab legend 1940ndatel koolis õppinud Erling Jensenist ja tema kadumisest, siis Tamar arutleb, kas häältekuulmine ja Erlingi lugu võiksid seotud olla ja hakkab asja uurima. 

See on päris paks raamat (578 lehekülge), mistõttu autor jõuab mitmeid teemasid arendada. On noorteka teemad, näiteks see kui palju erinevad Tamari ja Clea pered. Või kui palju erineb neist omakorda kolmanda tegelase Timi lugu, kelle kumbki vanem temast ei hooli. Aga raha on vabalt. Üldiselt tuli vahepeal "Gossip Girl" meelde - rikaste ja ilusate lapsed, kes on juba ise kuulsad ja üritavad täiskasvanuna käituda. 

On ka ajaloo, sh teatriajalooga seonduvad teemad. Shakespeare oma näidenditega saab mitmel pool mainitud ja on Erling Jenseni loos oluline. Samuti tutvustatakse mõnesid teatriga seotud legende. Kõik need laadimata püssid, kust ei tohiks pauku tulla ja ebausurituaale põhjendavad kauged müstilised lood. See on võluv ja paljukasutatud teema. Kuna teatris tegeletakse igapäevaselt sellise usutava reaalsuse loomisega, mida tegelikult olemas pole, siis mingi salapära ja vastuolu oleks nagu ette juba lugudesse sisse kirjutatud. 

Loos on seega ka üleloomulik element. Võib-olla on see tänapäeva noorteka kirjutamisel kohustuslik. Ega halb polnud ja otseselt ei seganud. Lihtsalt tekkis mõte, et kogu selle loo saanuks ka paranormaalsuseta ära kirjutada ja seletada (muidugi sisus mõningaid muudatusi tehes).

Norra Latini kool oli Stockholmis päriselt olemas ja see koolihoone, kus tegevus toimub, on päriselt olemas. Kohad ja tänavad, kus tegelaste liikumist (tihti väga täpselt) kirjeldatakse, on Stockholmis olemas. Selle eest minult plusspunktid nagu alati.

Tempo on aeglane, ei ole seda, et iga peatüki lõpus hüppab mingi koll kusagilt välja kedagi ehmatama. Mul ebahuvitav ei olnud, kuigi vahepeal oli lehekülgi, kus nagu suurt ei juhtunud.

Mitmesse suurde euroopa keelde on see raamat tõlgitud, eesti keelde mitte. Küll on sama autori teisi raamatuid eesti keeles saada. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...