Otse põhisisu juurde

Elle McNicoll "Keedie"


Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde", mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas. 

Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga. 

Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta seda paremini kui mõni teine temavanune, sest on asjaga eraldi (ilmselt koos mõne professionaaliga) tegelenud. Aga 13-aastasena on ta selles kõvasti parem kui paljud täiskasvanud. Teisalt saan muidugi aru ka, et poleks mõtet kirjutada lihtsalt raamatut kellegi (võib-olla segasest) mõttemaailmast selles mingit selgust loomata.

Harimise osas meeldis, et pärilikkusteema sisse toodi, sest lugematult paljude asjade puhul kehtib siiski see, et kusagil sinu sugulaste hulgas on (juba olnud) keegi sama probleemiga mis sinul.

Millegipärast tuleb selle raamatu ja tema stiili kirjeldamiseks kogu aeg pähe sõna kirgas. Arvan, et see sobib tegelikult hästi. Keedie' näitel võiks ju asjale vaadata nii: kuigi ümbritsev maailm enamasti näeb, et sul on mingi probleem, näed sina ise kui palju kirkam on sinu maailm (keskmise inimese maailmast) just tänu sellele "probleemile". 

Mõned head laused:
  • But revenge is like throwing your body into the ocean and expecting someone else to drown. 

  • Telling someone who is the hero of their own story that they're the villain in someone else's will always shake their worldview. 

  • Kindness is not a tight smile waiting for the other person to leave the room before you say something horrible or degrading about them. Kindness must be there when the lights are off. It must be there when people are not looking.

  • I forget that while we are all watching the same scene, our narrations are always different. 


Keedie' lemmiklaul oli Stevie Nicksi "Edge of seventeen", aga talle meeldis ka näiteks ABBA laul "Head over heels". Minu jaoks üsna võõras laul, peab ütlema. Kuigi ABBA laulude hea külg on see, et ükski neist ei kõla kunagi võõralt. 



Samalt autorilt varem loetud: 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...