Otse põhisisu juurde

Adib Khorram "The breakup lists"

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus. 

See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka.


Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskonnas, kus paljud inimesed samaaegselt omavahel midagi ütlevad jne. 

Kui raamatus on erivajadusega tegelane, mõtlen ikka, miks selle vähemuse esindajad pole raamatute nö kohustuslike tegelaste hulgas. Paari teise vähemuse esindajad ju tänapäeva lääneriikide kirjanduses (ja filmides ja seriaalides) on. Kas mõni vähemus on teisest tähtsam? Arvatavasti kehtib siingi see, mis igal pool mujal - võidab see, kes kõige kõvemini karjub. Ma ei väida, et ei peaks karjuma. Tubli, kes enda eest seisab, lihsalt mingite rühmade jaoks on kuuldavalt hääle tegemine ehk keerulisem. 

Meeldis idee moodsuse ja vanamoodsusega seoses. Neid pole tegelikult olemas ja uus on tihti taasleitud vana. Kooliteatri juhendaja oli saanud kõrgemalt poolt õiendada, et võtab lavastatavate näidenditega endale liiga suuri vabadusi, kaasajastab neid liialt. Selle peale mõtles ta et hea küll, hakkan Shakespeare'i lavastama, enam suuremat klassikat pole olemas. Ja tema Shakespeare'i lavastus nägigi välja täpselt nii, nagu ta Shakespeare'i kaasajal oli - mehed mängisid kõiki rolle, sealhulgas naiste omi. Ei saanud keegi öelda, et pole klassika, aga samal ajal oli ka väga kaasaja teemadesse sobituv.

Samalt autorilt varem loetud:

Ilmselt selle autori raamatutest on "The breakup lists" mulle kõige vähem meeldinud, aga, nagu öeldud, see pole mingi halb raamat, oma žanris on tubli. Teised olid lihtsalt veel paremad. Eriti Dariuse lood. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...