Otse põhisisu juurde

Adib Khorram "The breakup lists"

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus. 

See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka.


Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskonnas, kus paljud inimesed samaaegselt omavahel midagi ütlevad jne. 

Kui raamatus on erivajadusega tegelane, mõtlen ikka, miks selle vähemuse esindajad pole raamatute nö kohustuslike tegelaste hulgas. Paari teise vähemuse esindajad ju tänapäeva lääneriikide kirjanduses (ja filmides ja seriaalides) on. Kas mõni vähemus on teisest tähtsam? Arvatavasti kehtib siingi see, mis igal pool mujal - võidab see, kes kõige kõvemini karjub. Ma ei väida, et ei peaks karjuma. Tubli, kes enda eest seisab, lihsalt mingite rühmade jaoks on kuuldavalt hääle tegemine ehk keerulisem. 

Meeldis idee moodsuse ja vanamoodsusega seoses. Neid pole tegelikult olemas ja uus on tihti taasleitud vana. Kooliteatri juhendaja oli saanud kõrgemalt poolt õiendada, et võtab lavastatavate näidenditega endale liiga suuri vabadusi, kaasajastab neid liialt. Selle peale mõtles ta et hea küll, hakkan Shakespeare'i lavastama, enam suuremat klassikat pole olemas. Ja tema Shakespeare'i lavastus nägigi välja täpselt nii, nagu ta Shakespeare'i kaasajal oli - mehed mängisid kõiki rolle, sealhulgas naiste omi. Ei saanud keegi öelda, et pole klassika, aga samal ajal oli ka väga kaasaja teemadesse sobituv.

Samalt autorilt varem loetud:

Ilmselt selle autori raamatutest on "The breakup lists" mulle kõige vähem meeldinud, aga, nagu öeldud, see pole mingi halb raamat, oma žanris on tubli. Teised olid lihtsalt veel paremad. Eriti Dariuse lood. 


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »