Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada.
Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem.
Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).
Metsas olles ei tunne ma end kunagi koledana. Siin tunnen end vaid väiksena. Minu arust ei ole looduses ei koledust ega ilu. Selles on ainult otstarbekust, ehk siis sündimist, jõudsat kasvamist ja suremist.
Loodusega seoses mulle meeldis veel stseen, kus Malva tahtis tormi ajal sõbraga välja minna ja ema ei takistanud teda. Tundus kuidagi kõnekas soomlase kirjutatud raamatus. Hakkamasaamine tormis on ootuspärane, sest torme on ennegi nähtud ja iga torm pole veel t o r m. (Lõpuks oligi kogu Malva tormi käes olemise episoodi mõte selles, et ta sai seal hakkama.)
Malval oli mõte, et inimesed jagunevad tindikaladeks (kombitsatega), kes teisi vabalt ligi tõmbavad, ja angerjateks, kes ujuvad üksi. Raamatu jooksul selgus, et ka angerjatel võivad olla oma tindikala hetked. Tjah, mina kindlasti polnud 14-aastasena nii huvitav kui see tüdruk. Aga selles vist mõte ongi. 14-aastane Malva arvas ka, et ta pole.
See kaanepilt kuidagi... Mingil hetkel hakkas tunduma, et see on tehisaruga tehtud ja siis ma ei saanud teda enam tavalise pilguga vaadata.
Kommentaarid
Postita kommentaar