Cilla Storm ostab endale Stockholmi saarestikus ühel saarel majakese. Sellepärast, et elukaaslane on ta maha jätnud ja tal on üldiselt üle visanud. Läheb siis sinna saarele suve veetma, kohtub kohe sõbraliku ja jutuka naabrinaise Rosie'ga ning saarel peagi aset leidva mõrvaga seoses ka Rosie' poja, politseinikust Adamiga.
Peamine probleem selle raamatuga oli, et ta tahtis olla korraga krimilugu ja naistekas, aga ei suutnud eriti kumbki olla. Pooles vinnas värk. Krimiloo pärast ma seda nagunii ei lugenud, lootsin rohkem mõnusate olustikukirjelduste peale või sellele, et vähemalt armuloo korralikult üles keriks. Eriti ei kirjeldanud, eriti ei kerinud.
Peategelane oli minu jaoks igav ja värvitu, tema ihaldusobjekt Adam veel igavam. Ainult Rosie päästis natuke, aga eks olnud temagi sedasorti tegelase stereotüüp (uudishimulik ja hoolitsev vanem proua).
Olnuks parem lugeda seda rootsi keeles. (Olekski lugenud, kui kusagilt kätte oleks saanud.) Mitte et sellest tekstist üldiselt midagi eriti head arvanud oleks, lihtsalt see, mis eestikeelses raamatus toimus, ajas liiga mitme koha peal närvi. Kohati arusaamatud laused, komad arusaamatute kohtade peal jne.
Kommentaarid
Postita kommentaar