Täitsa ootamatult sain tõuke selle raamatu lugemiseks raadiosaatest. Millegipärast lõi jaanuari alguses pähe, et kuulaks "Rahva oma kaitset". (Mingil varasemal aastal on veel nõnda juhtunud. Ei tea miks.)
Ühes saates rääkis Kivirähk sellest raamatust. Et on üleüldiselt tore lugu ja tegelikult mõrvalugu polegi kõige muu kõrval ehk nii oluline. Kõlas nagu krimka minu maitsele, sest nii vähe kui neid loen, siis peamiselt just kõige muu kui mõrvaloo pärast.
Oligi selline raamat nagu lubatud. Põhjus, miks "Kadunud mänguasjapood" mulle meeldis, on tegelikult sama kui põhjus, miks "Rahva oma kaitset" kuulata tahan. Raamatus on kaks peategelast, saates kaks saatejuhti. Mulisevad mõlemad ja pole kuigi oluline, millest parajasti jutt käib, sest juba hääletoon ise ajab naerma, nagu ka teravmeelne sõnakasutus. (Raamatu puhul oleks hääletooniks ilmselt siis üldine stiil.)
Raamatu kaks põhimeest on luuletaja Richard Cadogan ja Oxfordi kirjandusprofessor Gervase Fen. Aasta on 1938 ja Cadogan tuleb Oxfordi puhkusele, satub aga hoopis koos Feniga mõrvalugu lahendama. Oxford oma pubide, vintis tudengite ja muidu pisut kaootilise elurütmiga tiksub taustal (aga on esil).
Sisus (ja sellega seonduvalt ka joonealustes märkustes) oli hulgaliselt viiteid inglise kirjandusele, mõrvalugu oli ka ühe kirjanduslikku päritolu vihjega seotud. Vahepeal Fen ja Cadogan mängisid ajaviiteks mingeid mänge, näiteks kõige talumatumad raamatutegelased või kõige loetamatumad raamatud (siin pakuti esimesena välja "Ulysses").
Raamat on juba pea 80 aastat vana, ilmus esmakordselt 1946. Kui seda tiitellehe pöördelt teada poleks saanud, poleks kirjutamise stiili järgi aru saanud. Oli selline ajatult vaimukas. Ja tõlgitud nõnda, et vaimukus kaduma ei läinud.
"Kadunud mänguasjapood" on hetkel ainuke eesti keeles ilmunud Gervase Feni krimilugu. Kokku kirjutas Edmund Crispin neid üheksa.
