Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme.
Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu.
Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist.
Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks tehtud ja ma seda suures osas näinud olen, tulid põhitegelaste näod muidugi lugedes silme ette. Seda, mis mõrvaloo lahendus oli, õnneks ei mäletanud, enne kui juba niisamagi taipama hakkasin.
Nagu ikka krimilugudes, meeldis mulle kõige rohkem esimene ots raamatust, kus tutvustati mitmesuguseid kuriteo ja uurimisega seotud tegelasi ja paiku. Edasi oli ka huvitav, aga tuli rohkem niuke mis edasi saab meeleolu.
Mitu korda raamatu jooksul toimusid politseinike infokoosolekud, mis minusugusele lugejale väga kasulikud olid - nämmutati kõik teadaolev korralikult üle. Ma muidu alati kardan, et mingi detail on tähelepanuta jäänud, mis lõpptulemuse valguses oluliseks osutub.
Päris hea lihtne oli üldiselt lugeda. Jutt jooksis ja lugu ka ja päris palju oli loo vahel saare tutvustamise minuteid. Autor on ise (vähemalt kirjutamise ajal oli) Sandhamni elanik. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tema taotlus oli saart reklaamida või mitte. Ühest küljest mainis, kuidas püsielanikele turistide hordid närvidele käivad, teisalt rääkis majanduslikust kasust ja andis väga täpsed juhtnöörid, kuidas Stockholmist saarele saab (millisest sadamast, mis firma lehelt pilet osta jm).
Mõned detailid, mis tundusid huvitavad:
- Tegevusse sisenes üks Grönskäri saarel asuv majakas, mille hüüdnimi olevat Läänemere kuninganna. Prantsuse keeles ongi selle raamatu pealkiri "La reine de la Baltique".
- Ühe kõrvaltegelase nimi oli Viking Strindberg. Ma kohe naersin. Et just viiking ja et ka Strindberg. Aru oli saada, et ka autor mõtles seda naljaga.
- Uurijad külastasid üht maja, mis oli martsipaniroheline. Saarel, kus valdav osa maju on Rootsi punased. Järelsõnas pidas autor oluliseks ära märkida, et sellist värvi maja seal päriselt olemas pole.
Hammas on nüüd natuke verel küll, võiks järgmisi osi ka lugeda. Seriaali ülevaatamise osas sama jutt.
Sandhamni mõrvade kõik 10 raamatut on eesti keeles ka olemas, ilmunud 2016-2025.
Kommentaarid
Postita kommentaar