Kõigepealt mainis Mart Juur kusagil, et Piret Raual on uus suurepärane romaan. Otsisin üles ja mõtlesin Mida pealkirja? Kui raamatu kätte võtsin, tekkis küsimus, mis kaanekujundus see on. Selline minimalistlikult... kummaline?
Pealkiri seletatakse raamatus ilusti ära ja hakkab loogilisena tunduma. Kuigi ka kaanekujunduse detailid muutuvad lugedes arusaadavaks, ei oska mina seda kujundust ikka ilusaks pidada.
Kas meilt seda tahetigi, et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi?
Mõeldud on vist nii, et siin oleks rohkem kui üks peategelane, aga minu jaoks oli põhiline siiski kusagil teismeeas Lill Aruvee. Tema perekonnale on pitseri jätnud kunstnikust isa tühistamine. Mitte sotsiaalmeedia mõjuisikute poolt nagu see tänapäeval käib, vaid võimu poolt, mis endisaegset kunsti enam sobivaks ei pea. Isa Harald ongi ehk kõige huvitavam tegelane - astub konkreetselt tegelasena vähe üles, on pigem nagu vari, kelle kohalolu siiski on pidevalt tunda.
Siin ei öelda, mis ajal tegevus toimub, aga on aru saada, mida mõeldud on. Kõhe maailm, kus inimesed võivad lihtsalt ära kaduda. Meri on üldise suletuse sümbol - sinna inimesed minna ei tohi, parem kui isegi merd ei näe.
Lille pere elab kortermajas, kus on erinevate vaadetega asukaid. Keegi, kes kedagi teist ettevaatlikuks teeb jm. Lill käib koolis, kus on erinevate vaadetega õpetajaid. Kunstiõpetajad on olulised, sest Lill on kunstihuviline, joonistab. Alguses küll salaja, sest arvab, et see võiks emale mitte meeldida või teda isaga juhtunu pärast kurvastada.
Minustki pidi saama keegi, kes eelistab punasele seelikule juhuslikke vormituid riideid. Keegi, kes ei mõtle minevikule ega tee ka tulevikuplaane, vaid hoiab kramplikult kinni koduse oleviku pisiasjadest, mis ometi tuge ei paku. Keegi, kes kardab pidevalt, et võõrad inimesed ja harjumatud olukorrad võiksid talle sedamoodi külge hakata, et kallutavad ta tasakaalust välja ja kisuvad pikali. Keegi, kes on alla andnud, ilma et mingi võitlus üldse aset oleks leidnud.
Natuke fantaasiat on tegelaste kujutluspiltide näol ka. Peategelase voodi kõrval üles rivistunud põllulilled või sõrgadeks moonduvad käed. Natuke tekkis kujutlus, milline see lugu filmina võiks olla.
Lugedes mõtlesin, et see on selline raamat, mis kooli kohustuslikus kirjanduses ette võiks tulla. Inimhingede seisukohalt hästi usutav ja mitmekülgne ning ajaloo mõttes ka hariv.
