Otse põhisisu juurde

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

 


See on tegelikult järg mõni aasta tagasi ilmunud raamatule "Sulnis Saara", aga on ka eraldi vabalt loetav.  

Mark Stend on 34-aastane ajakirjanik (ja mõnevõrra kirjanik). Tal on naine Elisabeth ja mõnekuune poeg Oskar, kellega elatakse Tallinnas Süda tänaval. Tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani. Hoolimata kurjakuulutavast aastanumbrist on poliitilise olukorra kohta vaid üks kuni paar lauset.

Lisaks oma naisele märkab Mark ka teisi naisi. Näiteks seab sõbralikud suhted sisse ajalehetoimetuse sekretäripreiliga ja mõtleb viis aastat hiljem ka eelmise raamatu peategelase Saara peale.

Eelmise raamatuga võrreldes on seekord veelgi rohkem rõhku pandud ajastutunde loomisele. Nagu autor oleks lugenud raamatut "Moodne joon" (mis on väga hea raamat). Küll mainitakse Kuld Lõvi ja Kultast, küll Lorupi kristalli ja Langebrauni portselani. Kohati jääbki mulje, et ehk on olulisem kogu ajast ja olust rääkida kui sisust. Mind iseenesest see ei seganud, sest võin sellest ajajärgust ka lihtsalt niisama lugeda, aga mõtlen, kas muule lugejale võiks raamat ehk sündmustevaeseks jääda. Kõrvalliine ka polnud.

Panin jällegi esimese öeldiseni kirja kõik.

Ei mäleta enam, mida Mark Stendist "Sulnist Saarat" lugedes arvasin, aga selles raamatus oli ta minu jaoks... noh, ütleme, et oli väga enesekindel. Ma ilmselt ei tahaks temaga sõber olla. Mitte et ta mingi vastik tüüp oleks olnud, lihtsalt teatud mehe stereotüüp. Nojah, 30ndate popi enesekindla mehe stereotüüp. Ilmselt polnud ta juhuslikult sellisena kirjutatud. Pakun, et autori mõte oli selgelt näidata, kuidas soorollid tol ajajärgul veel väga selgelt paigas olid. Hakkas silma, mida mees tegi ja mida ta ei teinud. Et lugeja saaks mõelda, kui palju on praeguseks muutunud.

Tegevusajast veel rääkides meeldis koht, kus Mark nägi tänaval katkiläinud auto hobusega ära vedamist. Kõnekas (lõppeva) ajastu märk. 

Mainitakse ka 1935. aastal ilmunud August Mälgu romaani "Õitsev meri". Olen ka seda lugenud ja võiks soovitada mahlase humoorika sõnakasutuse ja mitte liiga raske sisu otsijatele. Seal oli niukesi lauseid ikka, mis naerma ajasid (eriti tänapäeva kontekstis). 

Mõni kirjapandud lugu mõjub nii, nagu oleks lihtsalt taevast alla kukkunud, alati olemas olnud, aga mõni teine, nagu "Elu Elisabethiga" (ka Mikseri "Vareda" näiteks) on ilmselgelt kirjutatud. On sõnu valitud, lauseid moodustatud. Ei oska öelda, kas kumbki neist variantidest teisest parem on. Või kas kumbki mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldivad.

"Elu Elisabethiga" ilmus Suvitusromaani sarjas. Sarja idee mulle meeldib: lihtsa sisuga mitterõhuvad lood, mida võiks näiteks rannas või võrkkiigus lugeda. Kolme raamatut samast sarjast olen varem lugenud ("Sulnis Saara", "Unustamatu Ööbiku villa", "Stockholmi sündroom"), kõik olid mõnusad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...