See on tegelikult järg mõni aasta tagasi ilmunud raamatule "Sulnis Saara", aga on ka eraldi vabalt loetav.
Mark Stend on 34-aastane ajakirjanik (ja mõnevõrra kirjanik). Tal on naine Elisabeth ja mõnekuune poeg Oskar, kellega elatakse Tallinnas Süda tänaval. Tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani. Hoolimata kurjakuulutavast aastanumbrist on poliitilise olukorra kohta vaid üks kuni paar lauset.
Lisaks oma naisele märkab Mark ka teisi naisi. Näiteks seab sõbralikud suhted sisse ajalehetoimetuse sekretäripreiliga ja mõtleb viis aastat hiljem ka eelmise raamatu peategelase Saara peale.
Eelmise raamatuga võrreldes on seekord veelgi rohkem rõhku pandud ajastutunde loomisele. Nagu autor oleks lugenud raamatut "Moodne joon" (mis on väga hea raamat). Küll mainitakse Kuld Lõvi ja Kultast, küll Lorupi kristalli ja Langebrauni portselani. Kohati jääbki mulje, et ehk on olulisem kogu ajast ja olust rääkida kui sisust. Mind iseenesest see ei seganud, sest võin sellest ajajärgust ka lihtsalt niisama lugeda, aga mõtlen, kas muule lugejale võiks raamat ehk sündmustevaeseks jääda. Kõrvalliine ka polnud.
 |
| Panin jällegi esimese öeldiseni kirja kõik. |
Ei mäleta enam, mida Mark Stendist "Sulnist Saarat" lugedes arvasin, aga selles raamatus oli ta minu jaoks... noh, ütleme, et oli väga enesekindel. Ma ilmselt ei tahaks temaga sõber olla. Mitte et ta mingi vastik tüüp oleks olnud, lihtsalt teatud mehe stereotüüp. Nojah, 30ndate popi enesekindla mehe stereotüüp. Ilmselt polnud ta juhuslikult sellisena kirjutatud. Pakun, et autori mõte oli selgelt näidata, kuidas soorollid tol ajajärgul veel väga selgelt paigas olid. Hakkas silma, mida mees tegi ja mida ta ei teinud. Et lugeja saaks mõelda, kui palju on praeguseks muutunud.
Tegevusajast veel rääkides meeldis koht, kus Mark nägi tänaval katkiläinud auto hobusega ära vedamist. Kõnekas (lõppeva) ajastu märk.
Mainitakse ka 1935. aastal ilmunud August Mälgu romaani "Õitsev meri". Olen ka seda lugenud ja võiks soovitada mahlase humoorika sõnakasutuse ja mitte liiga raske sisu otsijatele. Seal oli niukesi lauseid ikka, mis naerma ajasid (eriti tänapäeva kontekstis).
Mõni kirjapandud lugu mõjub nii, nagu oleks lihtsalt taevast alla kukkunud, alati olemas olnud, aga mõni teine, nagu "Elu Elisabethiga" (ka Mikseri "Vareda" näiteks) on ilmselgelt kirjutatud. On sõnu valitud, lauseid moodustatud. Ei oska öelda, kas kumbki neist variantidest teisest parem on. Või kas kumbki mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldivad.
"Elu Elisabethiga" ilmus Suvitusromaani sarjas. Sarja idee mulle meeldib: lihtsa sisuga mitterõhuvad lood, mida võiks näiteks rannas või võrkkiigus lugeda. Kolme raamatut samast sarjast olen varem lugenud ("Sulnis Saara", "Unustamatu Ööbiku villa", "Stockholmi sündroom"), kõik olid mõnusad.
