Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge.
Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida.
Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobleem on. Inka avas pesumaja. Ja siis? Sellel hakkas nagu keskmiselt minema, polnud probleemi. Austraaliasse jäänud õega oli nagu mingi probleem seotud, aga selle osas ei valgustatud lugejat alguses üldse, mistõttu polnud nagu väga võimalik kaasa elada. Kooruma hakkas hiljem.
Muidu oli maailm raamatus ühest küljest väga reaalne, teisest küljest meenutas natuke seriaali "Kodus ja võõrsil". Ses osas, kuidas mingid asjad nagu iseenesest lahenesid. Keegi otsib elukohta ja kellelgi on just vaba tuba pakkuda, keegi jäi töötuks, aga näe, surfiklubis just otsitakse abilist. Võib-olla on ka päriselus tegelikult nii? Võimalused vedelevad me ümber maas, lihtsalt me ei oska neid võimalustena näha.
"Pesupäevas" oli Eesti mainimise koht ka. Inka meenutas, kuidas nad tädiga kunagi korduvalt Tallinnas teise ringi poodides käisid. Tädi ütles, et sealt võib leida aardeid, millesarnaseid Soomes ei leidu. (Jutt käis riietest peamiselt.) Ma hakkasin hoopis mõtlema, et ehk see Tallinna mainimine on autori noogutus Eesti lugejatele? Sest selle raamatu kirjutamise ajaks oli Maija Kajanto eelmisi raamatuid ilmselt juba eesti keeles ilmunud ja muudesse keeltesse peale eesti pole ta raamatuid mu teada tõlgitud. Kõvad teooriad mul.
"Soomlaste suhe loodusega," naeris Inka. "Kui tead mõnd head kohta, ära räägi kellelegi."
"Suhtebilansi" juures arutlesin, et mis nimi see Assi veel on. Siit selgus, et tegemist on lühendiga Astridist. Nii ilus nimi kui Astrid on võtta ja siis see lühendatakse Assiks... maitea.
Samalt autorilt varem loetud:
- "Kaneelirullisuvi"
- "Datlitalv"
- "Safranisügis"
- "Sidrunikevad"
- "Talvise linna tuled"
- "Suhtebilanss" (Pesumaja-sarja 2. osa)
Kunagi sügisel tuleb Kasekese kohviku sarja viimane raamat "Kardemonijõulud" ka eesti keeles välja.
Kommentaarid
Postita kommentaar