Otse põhisisu juurde

Kate Morton "The secret keeper" / "Saladuse hoidja"

Esimene lause ütleb juba natuke:

16-aastane Laurel on parajasti kodu juures puu otsas, kui näeb pealt oma emaga seotud kuritegu. See pilt jääb teda kogu eluks saatma, sest ta ei saa aru kuriteo sooritamise motiivist. Viiskümmend aastat hiljem (vist oli 2011) on Laurel tuntud näitlejanna. Tema ema on peagi 90-aastaseks saamas. Laurel hakkab lõpuks uurima, mis tol ammusel suvepäeval ikkagi juhtus ja peamiselt miks see juhtus. Laureli ema Dorothy (Dolly) lugu, mis moodustab raamatust suure osa, toimub peamiselt Londoni pommitamiste ajal 1940.-1941. aastal.

Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas. 

Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati korralikult enne, kui läbi sai. Ja nagu öeldud, tekkis mitmeid teooriaid, aga need lendasid vastu taevast, kui selgusid uued asjaolud ja mingid inimesed teise valgusse asetusid.

Üks teema, mida korra puudutati, oli fantaasia kasutamine kaitsemehhanismina. Tuleb ilmselt igaühele tuttav ette? Võib edasi mõelda, millistel eri viisidel fantaasiat enda kaitseks kasutada saab. 

In a family of daughters it was a happy thing not to be the worst.

Lugu oli kahtlemata siin tähtsaim, aga ka karakterid joonistusid selle sees korralikult välja. See käib küll ainult minevikus toimuva tegevuse kohta. Kaasaja peategelane Laurel polnud kuigi paljuütlev. Jah, oli näitlejanna, aga eriti ei saanud teada, kes ta inimesena oli. Vähemalt oli Laurel väga otseselt seotud minevikulooga, muidu ma hakkaks jälle jaurama, kuidas võiks ajaloolisi romaane kirjutada nii, et tegevus toimubki ainult minevikus ja pole vaja mingeid topeltliine, kus keegi olevikus midagi uurib.

Jutustamise stiil oli rahulik (aga mitte igav) ja hästimõistetav. Kuigi leidus sündmusi ja olukordi, mida kirjeldades saanuks väga dramaatiliseks muutuda, siis autor seda ei teinud. Selle eest plusspunktid.

Kuulasin ingliskeelset audioraamatut, mille lugeja Austraalia näitleja Caroline Lee oli eriti osav vanade käredate naiste häälte tegemises.



Eesti keeles on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas pealkirjaga "Saladuse hoidja".

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...