Otse põhisisu juurde

Priscilla Morris "Black butterflies"


On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa. 

Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab.


Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest seda ei uskunud, et kõik lõpuni alles saaks jääda.

Zora oli vaadete ja maastike maalija, kellele eriti meeldis sildu maalida. Mulle eriti meeldis, et selgitati, kuidas Zorale lihtsalt meeldisidki sillad kui arhitektuuriobjektid ja ta ei mõelnud neist kui inimeste või kohtade ühendamise sümbolitest. (Sest ega see pole mingi Eurovisioon.)

Väga hästi loetav oli, läks kiirelt edasi ja huvitav oli ja hariv ja nõnda. Polnud midagi täiesti uut sõja ajal toimuvate lugude hulgas, aga samas paistis, et on uurimistööd tehtud, tundus tõeline. Sellest tulenevalt oli raske lugedes rahulikuks jääda. Inimeste kannatustest pole lihtne lugeda, ei peagi olema. Samas võib ka selle raamatu põhjal öelda, et sõda toob inimestes välja halvima, aga ka parima. Lisaks muidugi tutvuste olulisus, juhuslike sidemete tekkimine ja pikaajaliste katkemine.

Kui olin kaant vaadanud ja sisututvustust lugenud, tekkis kohe mõte, mida mõeldakse sõnadega black butterflies. Oligi nii, nagu arvasin.

Mingi hetk tuli pähe, et 1992 oli see aasta, kui mina kooli läksin. Raamatus oli ka üks tüdruk tegelaseks, tollasest minust mõni aasta vanem. Meie kogemused elus on ikka erinevad.

Priscilla Morris on briti autor, kelle ema on Sarajevost pärit. Ühtlasi veetis ta lapsepõlves Sarajevos suvevaheaegu. Mitme tegelase loo algallikaks on mõne autori sugulase lugu.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...