Otse põhisisu juurde

William Makepiece Thackeray "Edevuse laat" / "Vanity Fair"

"Edevuse laada" lugemine oli natuke saaga moodi. Kõigepealt leidsin raamatukogust ühe ingliskeelse 1959. aasta väljaande lahedate illustratsioonidega. Mustvalged ja lisaks mõned värvilised. Vaat sellised:

Mõtlesin et oh, seda loengi. Lugesin ka hea mitukümmend lehekülge. Võimatu polnud, kuigi tekst oli tihe nii füüsiliselt kui sisuliselt ja vormiliselt (autor armastas jaankrossilikke kümnerealisi paljude kirjavahemärkidega lauseid). Ja noh, selle raamatu inglise keel pole päris see, mis 21. sajandi oma (kuigi, taaskord, põhimõtteliselt loetav). 

Tekkis tunne, et kui lähiajal veel mõnda raamatut lugeda tahan jõuda, siis võiks eestikeelsele versioonile üle minna. 862 lehekülge (ja pisut audioraamatut) hiljem  võib öelda küll, et eesti keeles sai tõesti rutem. 

Tegevus algab 1814. aastal, kui Becky Sharp ja Amelia Sedley lahkuvad tüdrukute internaatkoolist. Kunstniku ja tantsijanna tütar Becky asub peagi tööle guvernandina, jõukamast perest Amelia töötama ei pea - pigem on ootuspärane tema peatne abiellumine. Kuna Euroopas on tormilised ajad, siis on sündmustega seotud muuhulgas Napoleoni tagasitulek Elbalt ja Waterloo lahing. (Paar peategelast on sõjaväelased ka.)

Tutvume mitmete inglise perekondadega, nende liikmed moodustavad värvika tegelastegalerii. Becky ja Amelia on selgelt teineteisele vastanduvad - esimese eesmärk on misiganes vahendeid kasutades seltskonnas kellekski saada, teine pigem ei soovi rahvahulkades silma paista, on vaikne, naiivne, allaheitlik. Autor ei kiida Bettyt, kes seisis enda eest valedel põhjustel, aga samas ei meeldi talle liiga palju ka Amelia, kes üldse enda eest ei seisnud. Kuigi eri põhjustel, ei armasta (naiste) seltskond eriti neid kumbagi, mehed eelistavad mitteametlikuks suhtluseks selgelt Beckyt.

Nii oli Becky elu auahnuseks, et ta oleks ja et teda peetaks lugupeetavaks daamiks; ja selle eesmärgi poole püüdis ta hämmastama visaduse, agaruse ja eduga.

Raamatu alapealkiri on romaan ilma kangelaseta. Ma ütleks, et kes otsib, see leiab. Kui ei otsi, siis tõesti ei leia. Aga see on tõesti vist üks kuulsamaid raamatuid, kus peategelane ei ole just hea tegelane. Becky Sharp on valelik teeskleja, mõni ütleks et tõusik. Aga mitte ainult tema. Mulle meeldib lause, mida öeldakse 2018. aasta "Edevuse laada" seriaali iga osa alguses: This is vanity fair - the world where everyone is striving for what is not worth having.

Tundub, et mitmete tegelaste perekonnanimed võisid siin tagamõttega olla. Becky Sharp, William Dobbin (sõna tähendab tööhobust, tegelane oli vaikne, paljude arvates mitte kuigi huvitav tubli sõjaväelane), Stunnington (korra mainitud ilus naine). 

Raamatus oli mitmeid sõnu, väljendeid ja ideid, mis 21. sajandiks on vananenud, aga on tolle ajastu headeks kirjeldajateks. Näiteks väljend make love tähendas 19. sajandil flirtimist. Kui see lugedes tähelepanuta jätta, võib täitsa naljakas olla.

Aga. Selle kõrval, mis on vananenud, on terve hulk mõtteid ja nähtusi, mis on nii ajatud, et kakssada aastat hiljem on kõik (ikka või jälle) samamoodi. 

The bearded creatures are quite as eager for praise, quite as finikin over their toilets, quite as proud of their personal advantages, as conscious of their powers of fascination, as any coquette in the world. 

Sain ruttu aru, millest raamatu suur maht tuleb - jutustaja armastas rohkesõnaliselt jutustada. Samu asju saanuks oluliselt lühemalt ja kõrvalepõikeid tegemata öelda. Teisalt, kui ohtra- ja suuresõnaline jutustamine kuhugi sobib, siis raamatusse, mille nimi on "Edevuse laat". Kohati läks muidugi üsna ujuma oma jutuga, eriti lõpuosas, kus oli järsku mitu lehekülge mingil lambil Saksa seltskonnaelu teemal (ja tegelaste nimed läksid järjest kummalisemaks). 

Jutustaja oli natuke nagu eraldi tegelanegi, aga suurt midagi temast endast teada ei saanud. Wiki ütleb, et jutustaja on mõnevõrra ebausaldusväärne ja mõeldud kui puppet master.

"Edevuse laat" on (koos "Vihurimäega") minu lemmikumaid raamatupealkirju läbi aegade. Loen, et väljend polegi Thackeray enda välja mõeldud, vaid pärineb ühest 17. sajandi kirjutisest.

See raamat on klassikaline näide klassikast. Sobib imeliselt kirjandusteose analüüsiks. Tunde võiks eri nurkade alt analüüsida.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...