Otse põhisisu juurde

Natasha Lester "The three lives of Alix St Pierre"

 


Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi.

Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevusest.


Nagu öeldud, oli raamatus põhiliselt kaks liini ja lugu, aga antud juhul tundus seegi liiga palju. Alixi spioonilugu ja tema töö Diori moemajas võinuks vabalt erinevad raamatud olla. Koos olles nad ei kippunud omavahel loomulikult põimuma. Ka armastuslood tundusid pigem külgepoogituina, et romantika ikka olemas oleks.

Alix St Pierre oli ühest küljest kindlameelne kangelanna, teisalt mind ta üleliia ei kottinud. Ehk oli asi selles, et raamatu alguses kukkus ta nagu taevast alla. Ei saanud kohe aru, kes ta on, miks ta Pariisis on, mis imeloom ta on, et just tema Diori juurde saadeti jne. See jällegi, et PR-inimesel on spiooniminevik, tundus päris hea mõte - mõlemas ametis on vaja mingile inimesele või inimeste seltskonnale teatud mõttes külje alla ujuda ja neid kõnetada. 

Teiste tegelaste hulgas oli mitu sellist, kes eriti meelde ei jäänud või sassi tahtsid minna. Korra mainiti ja juba tekkis eeldus, et ma tean ja mäletan, kes see on. 

Paljud tegelased, näiteks Christian Dior ja Carmel Snow on ajaloolised isikud. Alix St Pierre ei ole. Järelsõnast selgus, et kuigi Diori ümber töötas palju naisi, oli tema tegelik avalike suhete juht hoopis mees. 

Tegevus nagu ujus vahepeal, kohati oli keeruline jälgida või oli asi selles, et mind lihtsalt ei huvitanud alati. Viimases kolmandikus läks lugemine lihtsamaks, asi hakkas jooksma.

Oli jällegi selline raamat, kus oli näha, et on tahetud väga korralikult kirjutada. Mitmes kohas kasutati intelligentseid sõnu, mille tähendust kontekstita kindlasti ei teaks. Ja siis oli sõnapaari more than ülekasutamine. More than a little scared näiteks. Ütle lihtsalt et väga kartis, mis sa keerutad! Need stseenid, kus Alix ja teine oluline tegelane Anthony väga tundelisteks muutusid, olid kindlalt kõige vähem lemmikud, sest tundusid kohmakad, dialoog ebaloomulik. Noh et Alix vaatab põlevate silmadega Anthony poole ja ütleb: "Anthony...", siis vaatab Anthony Alixit ja ütleb: "Alix..."

Seda oli küll huvitav lugeda ja mõelda, milline koht võis olla II maailmasõja aegne Šveits. Polnud päris see neutraalne oaas, mida on lihtne kujutleda. Pigem hea koht keset Euroopat, kust mittesõjaliste vahenditega ulatuda vajalikku kohta sõjas olevas Euroopas.

Sai ka meelde tuletada, et vähem kui sada aastat tagasi oli veel aeg, kus naisel (vähemalt läänemaailma omal) oli raske olla iseseisev. Igal pool (kasvõi nii igapäevase toimingu juures nagu pangakonto avamine) pidi mõni mees naise eest "vastutama". 

Diori kleidid, mida raamatus nimeliselt mainiti, on päriselt olemas, neid oli tore guugeldada (versus näiteks "Evelyn Hugo seitse abikaasat", kus oleks nii tahtnud nende kirjeldatud uhkete kleitide pilte näha, aga neid polnud päriselt olemas).

Natasha Lester on austraallane, kellel on mingi teema Pariisiga. Tal on raamatud "The Paris seamstress", "The Paris orphan", "The Paris secret" muuhulgas. Eesti keelde midagi tõlgitud pole.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...