Andreï Makine'i stiil on nagu ei kellelgi teisel. Kunagi tema "Prantsuse testamenti" lugedes õhkasin kohe päriselt. (Ses mõttes, et panin raamatu vahepeal kinni ja mõtlesin, kas see saab olemas olla, kas saab nii kirjutada.) Proosa kohta luuleline.
Ei ole ainult vorm - ka sisu on nagu ei kellelgi teisel. Alati suured teemad, näiteks inimlikkus või sõprus. Ajaloo keerdkäigud mängivad ka oma osa. Kui peaks mõne kirjaniku nimetama, kellest vaimustatud olen, siis ehk Makine.
Kiidan neid, kes on teda eesti keelde tõlkinud (Malle Talvet, Andres Raudsepp, Triinu Tamm). Ilmselgelt pole lihtsaimad tekstid tõlkimiseks, aga tundub, et sära pole tõlkes kaduma läinud.
"Sõber armeenlase" tegevus toimub kusagil Siberi linnas 1970. aasta paiku. Jutustaja (nime vist ei öeldud) on lastekodupoiss, kes sõbruneb armeenia poisi Vardaniga. Vardan pole tavaline varateismeline poiss. Ta on pigem eemalolev ja asuks nagu igapäevaelust kõrgemal. Sihuke kuju, kes näeb tuules lendavat lehte ja ütleb selle kohta mingi diibi lause ja kuulaja saab alles hiljem aru, mida ta sellega (ehk) mõtles.
Vardani kaudu avaneb lastekodupoisile nn Armeenia kuningriik - linnanurgake, kus armeenlased elavad. See, miks nad seal üldse on, tuleb ka ühel hetkel välja. Peatükke Armeenia ajaloost ühesõnaga. Ararat ei jää ka mainimata.
142 lehekülge on päris vähe, aga midagi puudu ei ole. Sõnu ei raisata. Ma siis ka rohkem ei raiska.
Samalt autorilt varem loetud:
- "Ühe elu muusika"
- "Prantsuse testament"
- "Once upon the river Love"
