Otse põhisisu juurde

Tähelepanekuid ehk lambistatistika 2024

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin. 

Lilla osa helgib

Mis üldse kaante peal on?
Loomad või inimesed?

Milline hurmav udune pilt, kas pole?

Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas

Loomad kaantel

Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku

Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk)
Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk)


Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast.

Kõige kauem loetud raamat:
Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"

Alustasin aprilli alguses, ühel hetkel jätsin pooleli, sest tundus, et kõik on seal kogu aeg õnnetud. Kuna raamat mulle siiski füüsilisse käeulatusse jäi, hakkasin lõpuks edasi lugema ja juuli alguses sain läbigi. Sel raamatul oli intrigeeriv avalause muide: "On the whole, they enjoy a funeral."

Raamat, mida ei teadnudki, et loen:
Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Sekeldus ühe e-raamatuga, mis väitis end olevat hoopis Hawke'i raamat "A bright ray of darkness".

Parimad pealkirjad

Raamatutest sõbrad


Aasta autorinimi

William

William S. Burroughs, William Faulkner, William Makepeace Thackeray. Ei kedagi 21. sajandist.


Kõige rohkem MEELDIS lugeda:
Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Tähendab seda, et ma reaalselt lugedes panin vahepeal raamatu kinni ja mõtlesin, et iiiiisssand kuidas mulle meeldib lugeda just sellist ja sel moel kirja pandud teksti. 

Kõige ootamatumad tegelased:
Synne Sun Løes "Vihane psühholoog"

Kõige rohkem viiteid teistele raamatutele:
Rabih Alameddine "Ülearune naine"

Proovisin algul neid kõiki üles kirjutada, aga ruttu läks raskeks. Ikka palju oli ja kohati nimetati ilma autorita. Viiteid klassikalisele muusikale ka oli ka mitmeid.

Raamat, kust sai kõige rohkem sõnu teada:
Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Sai tõesti lõbusaid sõnu ja väljendeid, millega oma kõnet näiteks lopsamaks muuta.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »