Otse põhisisu juurde

Joonas Sildre "Kahe heli vahel"

 



Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud. 

Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).

Mulle hirmsasti meeldis! 

See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes). 

Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. 

Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.

Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.

Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.

Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.  
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)

Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu. 

Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...