Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud.
Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).
Mulle hirmsasti meeldis!
See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes).
 |
| Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. |
Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.
Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.
Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.
Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)
Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu.
Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele.
