Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2024

Eesti Laul ju oli vahepeal. Juba on mõned päevad möödas. Vaadakem, kas meelestub veel mõni viisijupp, sõnad või midagi lavalt.

1. Brother Apollo "Bad Boy"

Kuigi arvan, et I'm a bad boy ei ole õnnestunud hüüdlause, sest on liiga algeline, siis neli päeva hiljem ma mäletan, mis viisiga ta neid sõnu laulis. Ja kui viis on meeles ja mingid sõnad ka, siis midagi oli vähemalt õigesti. Kas on väga imelik alatoon, kui ütlen, et need täiskirjutatud kannid olid kirsiks tordil? 

2. Carlos Ukareda "Never Growing Up"

Meeles on, mis tal seljas oli, ja et oli mingi sõnamäng. From breaking up to making up? Meloodia üldse ei meenu, aga mäletan, et see polnud üldse kõige kehvem lugu siin.

3. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"

Meenub Ewerti hääl, kui ta seda laulis, aga viisi osas pole kindel, kas õigesti mäletan. Üldiselt jäi see laul natuke igavaks. (Ja jääks Eurovisiooni kontekstis ilmselt veel igavamaks.) Video oli kena muidugi. Universaalsed teemad. 

4. Anet Vaikmaa "Serotoniin"

Vot see oli see laul, mis mind võistlusjärgsel päeval kummitas. Isegi ei teadnud, et see mul meeles on, aga tuli kummitama. Lõhmuse-faktor ilmselt. See viimane oli ka laulus kuulda, aga teda oli sedakorda minu jaoks liiga palju. Natuke kulunud mulje jäi. Laval oli midagi punast. Laulja riided?

5. Ollie "My Friend"

Laulu ei suuda meenutada, aga kuulates mõtlesin, et "Venom" oli parem. Ollie välimus on meeldejääv ja ei saa salata, et meeles on ka, kuidas teleka ekraan tema laulu ajal mõneks sekundiks halliks läks.

6. Daniel Levi "Over the Moon"

See mulle meeldis esimesel kuulamisel (kunagi ammu telekast), edasi on tunded pigem lahjenenud. Lihtne ilus lugu on. Eurovisiooni kontekstis ehk ka pisut igav? Kusagil sotsiaalmeedias nimetas keegi seda kolme minuti pikkuseks introks. Mulle introd meeldivad, mõnikord ainult neid kuulangi. Saan aru muidugi, mida mõeldi. See ei ole kõige ilmselgemate mallide järgi arenev lugu, võib jätta mulje, et ei lähe käima. Meenub, et Danielil olid pruuni värvi riided esinemise ajal. Julge. Pruun vist pole väga armastatud igasugu esinejate poolt. 

7. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love"

Üks koht laulust tuleb meelde. See, kus olid sõnad high school sweethearts. Duo kuidagi polnud nagu... loomulik? Äkki, kui emb-kumb neist oleks seda üksi laulnud, siis meeldinuks rohkem. Laval nad vist seisid suure osa ajast seljaga üksteise poole. Laulus oli midagi vanamoodsat. 

8. Peter Põder "Korra veel"

Ainus mälestus on, et korra mõtlesin noh, päris huvitav. Laval vist midagi vilkus?

9. 5Miinust ja Puuluup "(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"

Refrääni suudan reprodutseerida, aga käisin eraldi vaatamas, mis sõnad seal on, muidu ei teaks. Sõnadest ei saa ühegi koha peal eriti aru. Liikumist vaadates tuli meelde hiljuti Norrat esindanud hundimaskides kollektiiv, laul oli vist "Give that wolf a banana". (Ega ma ei mäleta, kas neil oli sarnane liikumine, lihtsalt mul meelestus.) Pole hästi kursis Puuluubi muusikaga, aga on jäänud mulje, et tüüpidel on huumorimeelt. Seda hindan. 

10. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää"

Endale üllatuseks on siitki üks refräänirida meeles. Ballaadiga tegelikult üldse ei soovitaks Eurovisioonile minna (välja arvatud Itaalia, neil on erioskused ballaadide laulmiseks), aga kui siiski minna, tuleb täisnätakas ära panna (vt nt Leplandi "Kuula"). Nele-Liis on ses mõttes hea valik - kes suudab hirmraskeid muusikalihitte otse ära laulda (teame ju et suudab!), suudab ka dramaatilisi euroballaade. Ainult selle laulu puhul peaks seda va draamat veeeeel juurde keerama. 

Kogu saade oli kaunis unustamisväärne. See on vist kõnekas. Laulude osas ühtki sihukest ei olnud, mida vabatahtlikult väga üle kuulama hakkaks. 

Kuna lemmikut ei olnud, siis panen siia hoopis võistlusel 10. koha saanud laulu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...