Aastapäevanädalale sobivalt lugesin eesti keele huvitavatest sõnadest ja väljenditest. Raamatu aluseks on Lääne Elus ilmunud sõnavested, mida autor Monika Undo veel välja andmiseks täiendanud on. (Ma sain nii aru.)
Jutuks tulevad niisiis sõnad, mis on kunstlikult loodud ja käibesse läinud, aga ka need, mis pole keeles kinnistunud. Samuti huvitavalt kõlavad sõnad-väljendid, mis murrete kaudu tavakeelde toodud.
 |
| Vist julgemaid esimesi lauseid seni. |
Raamatus enim mainimist leidvad sõnaleiutajad on J. Aavik ja A. Saareste, aga ka mitmed kirjanikud, näiteks V. Grünthal-Ridala, J. Kross.
Räägitakse 1972. aasta legendaarsest sõnavõistlusest, mille kaudu tulid keelde paljud tänaseks harjumuspärased sõnad (näiteks eirama, ulme).
Minu meelest kõige õnnestunum sõna, millest juttu tehakse, on õõv. Aaviku meistriklass, täiesti väljamõeldud, aga tundub, nagu oleks alati olemas olnud. Ütled ja kohe tunned, mis emotsioon sellega seotud on. TV6 kunagi reklaamis õudusfilmiõhtuid õõvaöö nime all. On ju juba väljanägemiseltki väga lahe sõna.
Toredad on ka Ave Taaveti illustreerivad karikatuurid. Minu lemmik oli see, kus Under palus teenijannalt oma mummulist kitlit, aga küsis seda väga luuleliselt: "Too mulle mu pattpunane naerukuldsete rüüside ja ingelvalgete tähnidega rüü." Oleks endal võimekust selliste sõnadega rääkida, võiks ju vahepeal päris naljakas olla.
See väljaanne on mõeldud lühikese lõbusa sissevaatena teemasse, aga raamatu lõpus ka väike nimekiri kirjandusega, mille abil võib end edasi harida, vaimu ja keelt teritada.
Aga. Mingid sõnad ma siit leidsin, mida tundub, et võiks täitsa kasutama hakata.
- kirt - olevat sõna, millele mitu korda eri aegadel on püütud tähendusi külge kleepida, aga midagi pole kinni hakanud. Mulle meeldis 2020. aasta Sõnauselt pärit mõte, kus kirti nähti vastena sõnale shortcut.
- vilgits - valgusfoor
- nõelusk - oli mulle juba varasemast teada. Tähendab teravkeelset inimest ja pärineb Jaan Krossi varasalvest.
- helem - valguslaik, heledam koht (pilvises) taevas. Romantilisemas mõttes ka luuleelamus, tahaks isegi öelda, et see üldine (hele?) tunne, mis inimest kultuurielamuse puhul valdab.
- jolka-jalka - Kuusalu kandist pärit väljend, mis tähendab jama juttu. Ah, ära plära! See ju puha jolka-jalka!
- sakuti - pardel (mõlemad 1972. aasta sõnad.) Noh, mis sa seal vannitoas nii kaua tegid, kas veetsid aega sakutiga?
- järeltormatus - selle blogi kontekstis hea sõna, aga halb, et teda tihti ette tuleb. Järeltormatuse all mõtles väljamõtleja halba (sõnasõnalist) tõlget.
Kõige selle sõnade kohta lugemisega meenus kunagine suhtlusportaal Orkut, kus oli vestlusnurk nimega "Väga haige eesti keel". Seal sai postitusi lugedes ikka naeru pugistada. Keel on midagi, millega võib end lõputult lõbustada. Piirid on vaid peas, nagu ikka.
Kommentaarid