Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines.
Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt.
Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist.
Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetsest tulevikunägemusest, aga pole kindel, kas päriselt lased. Sõbrad küll on, aga üksildus on ka. Mõistad, kui olulised on pealiskaudsed suhtlemisolukorrad, kus ollakse vastastikku lahked.
Hiljemalt poole raamatu peal tuli sisse koroonateema ja jutud sellest, kuidas siis oli üksinda elada. Ühest küljest võinuks ju suurte peredega võrreldes lihtne olla. Ei pidanud lisaks enda kodutööle laste kodust koolitööd ja mida veel korraldama. Aga ikka ei olnud lihtne. Koroona, aga ka kliimamuutuste teema said näideteks probleemidest, mida ei saagi ära lahendada.
Nagu korralikule vaimse tervise teemaga tegelevale raamatule kohale, toodi välja ka tegevused, mis selles valdkonnas (vähemalt autorile) abiks on - aiandus, kudumine, jalutamine, matkamine, joogatamine.
See ongi maitse küsimus, aga mulle vist meeldivad rohkem sellised raamatud, kus räägitakse teemast üldiselt (mõnede näidetega konkreetsete inimeste põhjal), mitte sellised, kus keegi räägib oma isiklikust kogemusest mingi teemaga. Selles raamatus rääkis inimene pigem oma isiklikust kogemusest. Kuigi ei saa eitada, et oli ka arvestatav hulk teemakohase materjali põhjal üllitatud üldist juttu. Raamatu lõpus on bibliograafia ka, sealt võib huvitavaid materjale leida.
Mulle ei öelnud see raamat midagi eriti uut (kuigi juba teadaoleva kohta olid huvitavad arutlused). Vahepeal oli autor natuke terav mingite teemade osas, sellega on ehk potentsiaali kedagi närvi ajada. Aga vist pole väga ajanud, tegemist on bestselleriga. On küll seda tüüpi raamat, mis võib menukas olla.
