Otse põhisisu juurde

Daniel Schreiber "Alone"

Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines.

Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt. 

Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist. 

Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetsest tulevikunägemusest, aga pole kindel, kas päriselt lased. Sõbrad küll on, aga üksildus on ka. Mõistad, kui olulised on pealiskaudsed suhtlemisolukorrad, kus ollakse vastastikku lahked. 

Hiljemalt poole raamatu peal tuli sisse koroonateema ja jutud sellest, kuidas siis oli üksinda elada. Ühest küljest võinuks ju suurte peredega võrreldes lihtne olla. Ei pidanud lisaks enda kodutööle laste kodust koolitööd ja mida veel korraldama. Aga ikka ei olnud lihtne. Koroona, aga ka kliimamuutuste teema said näideteks probleemidest, mida ei saagi ära lahendada. 

Nagu korralikule vaimse tervise teemaga tegelevale raamatule kohale, toodi välja ka tegevused, mis selles valdkonnas (vähemalt autorile) abiks on - aiandus, kudumine, jalutamine, matkamine, joogatamine.

See ongi maitse küsimus, aga mulle vist meeldivad rohkem sellised raamatud, kus räägitakse teemast üldiselt (mõnede näidetega konkreetsete inimeste põhjal), mitte sellised, kus keegi räägib oma isiklikust kogemusest mingi teemaga. Selles raamatus rääkis inimene pigem oma isiklikust kogemusest. Kuigi ei saa eitada, et oli ka arvestatav hulk teemakohase materjali põhjal üllitatud üldist juttu. Raamatu lõpus on bibliograafia ka, sealt võib huvitavaid materjale leida. 

Mulle ei öelnud see raamat midagi eriti uut (kuigi juba teadaoleva kohta olid huvitavad arutlused). Vahepeal oli autor natuke terav mingite teemade osas, sellega on ehk potentsiaali kedagi närvi ajada. Aga vist pole väga ajanud, tegemist on bestselleriga. On küll seda tüüpi raamat, mis võib menukas olla. 


"Alone" on välimuse poolest kõige ilusam raamat, mida tükil ajal lugenud olen. Värviküllane esikaas, mis tähelepanu tõmbas, paberist ümbriskaante all on minu kõige lemmikumat värvi tumeoranžid kõvad kaaned. Köitelehed on kaunilt hallid mitte tavalised valged. Raamat on väikses formaadis (kõrgus 22 cm), hea käes hoida. Kirjatüüp ja reavahe mõjuvad rahulikult, nagu ka lehed, mis pole liiga valged ega liiga kollased. Nii et tubli töö, Reaktion Books Londonis.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...