Otse põhisisu juurde

Florian Illies "1913. Sajandi suvi"

Täitsa juhuslikult sattus nõnda, et nii selle kui eelmise raamatu pealkirjas on sõna suvi. Aga see suvi siin pole üldse selline, nagu eelmine suvi oli. See siinne on nagu romaan, aga päris nagu pole ka. Ehk rohkem kergelt fantaseeritud kroonika? 

Autor on võtnud terve hulga (peamiselt saksakeelse Euroopa) kunstnikke, kirjanikke, muid kultuuritegelasi ja poliitikuid, lugenud nende elulugusid, kirju jm, kust nende kohta inimestena infot saada on, siis uurinud 1913. aasta kohta üldiselt, ja kirjutanud sellest kokku fragmentidest koosneva loo. Ilmselt on sinna lisatud ka omapoolseid ilukirjanduslikke edasiarendusi (liialdusi?). Peatükke on 12, jaanuarist detsembrini. 

Kõik tegelased on seega ajaloolised isikud (Thomas Mann, Kafka, Schiele, Picasso, Freud, Stalin, Hitler, Franz Ferdinand, Franz Joseph I, Oskar Kokoschka, Alma Mahler jpt), väljamõelduid ei ole. Ja autori stiil, vaade neile inimestele, on pigem irooniline. Tundub, nagu oleks kirjutajal pidevalt muie näol olnud. 


See, miks valida säärase kirjutise jaoks 1913. aasta, on vist selge. Peamised tegevuskohad on Viin, Berliin ja München, seal toimus palju. Arutleda saab selle üle, mida pealkiri täpsemalt tähendab. Võib ju tähendada mitut asja. 

Raamatu idee meeldis kokkuvõttes rohkem kui raamat ise. Teoorias on see täpselt selline raamat, mida mulle meeldib lugeda. Meeldis ka. Ainult alati polnud kõige köitvam, sest kõik tegelased polnud minu jaoks piisavalt tuttavad ja hakkasid seetõttu kohati segi minema. Oleks 20. sajandi alguse saksa ja austria kultuurilooga natuke paremini kursis, olnuks ilmselt lihtsam. (Kui keegi tahaks eesti kultuuritegelaste põhjal sarnase asja kirjutada, siis ma oleks kindlasti lugeja.)

Allikate hulk, mis sellise raamatu kirjutamiseks läbi töötatud, tundub hiigelsuur. Valikbibliograafia on ka raamatu lõpus toodud.

Ja viimaks. Sigaret on ikka sigaret ja mitte sigarett. (Aga ei tea kui kauaks.)




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...