Mario Vargas Llosa on 2010. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Peruu kirjanik, kandideeris kunagi suisa Peruu presidendiks, aga on päris palju aastaid Euroopas elanud.
"Paha tüdruk" on Vargas Llosal üks väheseid raamatuid, mida ta ise armastusromaanina mõtles. Minu jaoks oli rohkem ajalooline romaan.
Peategelane Ricardo kohtub teismelisena 1950ndate Limas tüdrukuga (ongi see paha tüdruk), kellega jääb kogu eluks seotuks. Mitte ses mõttes, et neil traditsiooniline armusuhe oleks, vaid nii, et naine tuleb ja kaob. Nii kohtub Ricardo naisega 60ndate Pariisis, 70ndate Londonis, siis Tokyos jne. Ja iga kord on paha tüdruk nö kuju muutnud - kord on ta põrandaalune poliitvõitleja, kord rikkuri naine...
 |
| Jälle suvi : ) |
Minu jaoks jaguneski raamat selgelt kaheks: ühelt poolt Ricardo ja paha tüdruku lugu, teisalt kultuuriline ja poliitiline taust erinevates maailma kohtades 20. sajandi teises pooles.
Ricardo ja paha tüdruku lugu oli autoril niisiis ebatüüpilise armastusloona mõeldud. Ega ta eriti armastuslugu olnud. Pigem oli niuke surnud ringis liikuva suhte lugu, kinnisidee. Natuke oli seebiooperlik, pealkiri "Paha tüdruk" võiks ju ka vabalt seebika pealkiri olla.
Ricardo ja paha tüdruku dialoog oli kohati päris mõnusalt terav, iseloomustas hästi nendevahelist keemiat, aga otseseid tundeid ehk mitte nii palju.
Teine pool, erinevad kohad maailmas 20. sajandi teises pooles, meeldis kohe oluliselt rohkem kui põhisisuliin. Nii lihtsalt ja selgelt ja huvitavalt kirjutati Peruu ajaloost II maailmasõja järgsel ajal, kirjeldati, kuidas 70ndatel hipid Londonis hängisid, mis Jaapanis toimus. Kui peale nende kirjelduste lugemist raamatu kinni panin, tuli tõesõna pähe mõte hesus, kuidas mulle meeldib seda lugeda! See ei ole üldse tihtiesinev mõte. Pigem täheldan, et sisu meeldib või mingid konkreetsed mõtted, või et leheküljed lähevad ruttu edasi.
Peategelane käis küll maailma eri paigus konverentsitõlgiks, aga hoolimata sellest ei oodanud, et raamatust lõigu Soome ja soomlaste kohta leian:
See oli minu teine reis Helsingisse. Esimest korda olin seal käinud kevadel, kui sai jalutada tänavatel, minna loodusesse vaatama kuusemetsi, järvesid ja ilusaid puumajakestega külasid sel maal, kus kõik oli ilus: arhitektuur, loodus, rahvas ja eelkõige vanemad inimesed. Nüüd kui sadas lund ja oli kakskümmend kraadi külma, eelistasin ma vabad hetked veeta hotellis, lugedes raamatut või praktiseerides müstilisi saunarituaale, mis mulle mõnusasti uinutavalt mõjusid.
See, kuidas raamat oli kirjutatud, tekitas soovi samalt kirjanikult veel midagi lugeda.
 |
| Pool punkti tuli sellest, et Suurbritannia oli üks tähtsaid tegevuskohti, aga mitte ainuke. |
Kommentaarid