Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Esimene 12-liikmelisest seltskonnast.
See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast.
Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud.
Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid võrdlusi: harmoonia on meloodia vari, muusika kuulamine on nagu riiete selga proovimine, meloodia on nagu laulu süda, sõnad selle nägu ja rütm puusad.
Suur küsimus on, miks mõni laul tekitab vaimustust juba esimesel kuulamisel, teine aga jätab ükskõikseks. Autor (räägin ainsuses, sest jutustajaid oli üks) lahutab muusikapala komponentideks. Komponente analüüsides saame koostada oma kuulajaprofiili. Profiilis on kolm esteetilist mõõdet (autentsus, realism ja uudsus) ning neli muusikalist mõõdet (meloodia, sõnad, rütm, tämber). Kõigi seitsme kohta on raamatus oma peatükk. Saab mingeid näidislaule kuulata ja oma eelistusi erinevate mõõdete lõikes analüüsida.
Meeldis, kuidas mitmes kohas rõhutatati, et ühegi muusikakuulaja maitse pole parem ega halvem vaid lihtsalt erinev. Ühtlasi seda, et inimese kogemus muusikakuulajana on individuaalne, sest sõltub nii paljudest teguritest. Kuulajaprofiil hakkab kujunema juba enne sündi, enamasti mõjutavad seda tugevalt lapsepõlve- ja noorusaastad, palju sõltub sellest, mis hetkel mingit laulu (esmakordselt) kuuled. (Siia sobib raamatus toodud Bono tsitaat: "Mõnikord ei tähenda laulud seda, mida need pidid tähendama, vaid pigem mida keegi vajab, et need tähendaksid.")
Ajujutu juures kõnetas see, et muusika kuulamine aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud identiteeti süvakihtidega. Kui kuulad seda kõige paremat laulu, siis on ju hoopis teistmoodi tunne. Vabanemine? Vabadus? Justkui osaled selles laulus, sest see sobib sulle. Ja kuivõrd ta sobib, siis oled endale sel hetkel väga lähedal.
Muidu mõtlemiseks: Mida saaks sinust teada inimene, kes kuulaks paarikümmet sinu lemmiklaulu? Ja kui sa iga laulu juurde räägiksid, kust selle leidsid ja miks tihti kuulad?
Meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi.
Nimelt see! Polnud osanud ise sel moel sõnastada.
Raamatu lõpus on pikk kasutatud kirjanduse nimekiri, kust soovija võib edasist lugemist leida.
Aga. Kuigi tore on vahepeal rõõmu pakkuvaid asju analüüsida ja see raamat aitab seda hästi teha, arvan, et seda ei pea tingimata tegema. Täiesti võib niisama põhjenduseta rõõmu tunda, sest midagi meeldib. Kuigi analüüsida on huvitav, võib analüüsimata rõõm olla teinekord suurem kui analüüsitud rõõm. (Rõõmu kohta on üks luuletus, mida lugedes kunagi tõdesin et näe, keegi on veel nii mõelnud.)
Pool punkti tuli sellest, et autorid on nii naine kui mees. |
Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju?
Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse.
Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks.
Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi. |
Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida.
Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega.
Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)
Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus.
Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.
"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.
Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest.
Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab.
Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata. |
Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.)
Tegelaste hulgas oli prostituute, kelle jutust jäi mulje, et nad teevad seda tööd, sest neile meeldib. Võib-olla see on realistlik, maitea. Siis oli üks 13-aastane tüdruk, kelle vanemad oli vabalt nõus, et too 34-aastase võõra mehega ringi sõidab.
Polnud halb ega hea, oli veider, aga mitte väga veider vaid nagu leigelt veider. Emotsioonide puudus kerkis üldiselt esile. Tahaks lugedes rohkem midagi tunda. Ja muidugi suur miks. Miks see raamat kirjutati? Lõpus nagu seletati midagi, aga kas see ka piisav oli.
Vägisi tuli vahepeal silme ette, kuidas suur kirjanik istub arvuti taga ja muheleb et oo, ma teile nüüd kirjutan ikka sihukese loo et... Aga tegelikult läheb vahepeal natuke lappama.
Võib-olla on hea kirjeldus ka see, et "Tantsi, tantsi, tantsi" pole nagu "Norra mets".
Eestikeelse raamatu kaanekujundus on lahe. Raamatus oli ka muidugi päris palju erinevaid laule ära nimetatud, mida tegelane mingil hetkel kuulas või mis talle meeldisid või ei meeldinud.
Samalt autorilt varem loetud:
Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.)
Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud.
Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen.
Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel.
"Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab.
"Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal olemas on.
"Edevuse laat" on mind alati intrigeerinud seetõttu, et peategelane pole minu teada just positiivne kangelane. Kas ta suudab siiski huvitav olla või on ärritav? Kahe osa peale kokku on enam kui 900 lehekülge.
Kõige mahlasem suutäis on ehk Edward Rutherfurdi "London" - 998 lehekülge Londoni varastest aegadest tänapäevani. Pidi maailma parim raamat olema. (Ütlevad need, kes lugenud on.)
Teine asi on klišeemeeter. Vaadates, mis viie viimase aasta jooksul loetud raamatute kokkuvõttes selgus (ja olgem ausad, kahtlustasin tugevalt ennegi), olen oma lugemistega paljus üheülbaline. Miks mitte siis saada klišeedega hoopis sõbraks? Nad pole ju tingimata halvad. Niisiis täidan iga loetud raamatu juures 10 kriteeriumiga klišeemeetri, et teada saada kui klišee antud raamat minu arvestuses ikka on.
Panen siia ka pildi selleaastasest raamatute hindamise süsteemist. Tegin eelmise aastaga võrreldes mõningaid muudatusi. Lõpp ja mõtete ärgitamine liikusid sisu alla ja enam eraldi ei figureeri. Peale sisu on nüüd kuni 2 tärni võimalik anda ka sektsioonides tegelased ja emotsioonid.
Loomulikult sai kõik taas alguse minu tabelite- ja statistikaarmastusest. Kui mingid andmed on olemas, siis muidugi on neid ju hea tabeli kujul säilitada ja täiendada ja neist järeldusi teha.
Niisiis, minu lugejaprofiil viimase 5 aasta (ca 350 raamatu) põhjal.
Tegevuskohad kaardil. Euroopas on tihedalt. |
2023. aasta algul hakkasin nelja kaupa grupeeritud lugemissõõre täitma. Aasta lõpuks sain 20 grupist 12 täis. Maitea küll, miks see oluline on, aga näe, üle poole. Päris tühjaks ei jäänud ükski grupp.
Järgneb pikk joru pilte.
Ega tule niisamagi pähe ühtegi Roomas toimuvat raamatut. |
Muusikutest tegelasi olnuks veel mitmeid võtta olnud. |
Lugemised on nii 21. sajandi poole kaldu, et varasemad asjad on eraldi ettevõtmine. Neid mõlemaid "lugesin" audioraamatuna. |
"Carrie Soto is back" sai aasta lõpus loetud just kollase kaane pärast, muidu oleks edasi lükanud. |
Nagu kiuste lugesin mitut raamatut, kus tegevus oli nö päris Idas (India, Pakistan, Korea), mitte Lähis-Idas. |
Need on kõik head raamatud muide. |
Raamat, mis jäi kunagi pooleli, jäi pooleli ka seekord : ) Kelleltki laenamise rubriigis ei läinud arvesse raamatukogust laenamine, sest lõviosa raamatuist, mida loen, on raamatukogust. |
"Ühe skandaali märkmed" läks 15 aastat hiljem lugedes paremaks, "Kesköö raamtukogu" 3 aastat hiljem pigem kehvemaks. |
"Idee sinust" autori nimi Lee tähendab niitu, visnapuu on kirsipuu, "Achilleuse laulu" autor Miller on mölder. |
Postimehe kirjastusel on tõesti igasuguseid toredaid ilmutisi, aga näed. |
Ainuke pall, kus keset aastat muudatuse tegin, sest tundus piisavalt huvitav, et raamatust teatrietendus tehtud. "Book lovers" on viimane 2023. aastal lõpetatud raamat. |
Heiti Talviku luuletusi soovitan alati, samuti ajaloolist romaani "Half of a yellow sun" ("Pool kollast päikest"). |