Ewald Arenz "Suur suvi"


Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada.
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategelase vanuses. Muidugi nad võivad raamatus eri asju märgata, aga las märkavad.

16-aastasele võiks näiteks meeldida, kuidas kirjeldatakse mingeid tundeid, mida peategelane esmakordselt tunneb (või teadvustab), mingeid olukordi, kus ta varem pole olnud. On küll ilusalt mõjuv ja usutav, meeldis ka vanemale lugejale (minu näol). Vanemale lugejale meeldisid ka vihjed aja(loo)le, sellest tulenev olustik. 


Suhete osas oli ehk paeluvaim Friederi arusaam vanavanematest ja suhe nendega. Vanaisa oli kõige salapärasem tegelane, kohati arusaamatu, aga esindas tüüpi, kes ilmselt paljudele päriselust tuttav ette tuleb.

Paljud teietasid seda vanaisa ja ta tahtiski, et nii oleks. Näiteks tema (kasu)tütar teietas teda kuni täiskasvanuks saamiseni. Saksa keeles on teietamine ka tänapäeval märksa rohkem tavaks kui meil, aga perekonnaringis teietamist esitleti siiski kui ka seal kummalist nähtust.

Peategelase kohta ütles Jaan Tootsen kaane küljes, et ta on nagu Arno Tali ja Joosep Tootsi segu. Ei vaidle. Ühest küljest tasane ja tundlik, teisalt teeb vahepeal spontaanseid tegusid. Nagu öeldud, peaks ta kusagil 16-aastane olema, aga minu jaoks mõjus kohati nooremalt, lapselikumalt.

Niuke raamat, et alguses oli pisut raske vedama saada, aga edasi läks ludinal. Kõike lõpuni ära ei seletatud. 
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Suve oli tunda. Päris nii soe ei hakanud nagu Bradbury "Võililleveini" lugedes, aga aastaajatempel oli raamatul peal.

Tundus, et see Varraku Moodsa aja sarja 2023. aasta väljaanne, mida lugesin, oli kuidagi rabeda paberi peal. Lihtne olnuks lehtedele rebendeid tekitada. Ja muidugi sõna tank. See on raske sõna. Ennegi on raamatutes keegi tanki asemel tangis istunud.


Loodan, et "Suur suvi" oli hakatuseks ja nüüd hakkab Ewald Arenzi teisi raamatuid ridamisi eesti keeles ilmuma.


Susan Rogers, Ogi Ogas "Nii see kõlab : mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad"

Esimene 12-liikmelisest seltskonnast

See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast. 

Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud. 

Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid võrdlusi: harmoonia on meloodia vari, muusika kuulamine on nagu riiete selga proovimine, meloodia on nagu laulu süda, sõnad selle nägu ja rütm puusad.

Suur küsimus on, miks mõni laul tekitab vaimustust juba esimesel kuulamisel, teine aga jätab ükskõikseks. Autor (räägin ainsuses, sest jutustajaid oli üks) lahutab muusikapala komponentideks. Komponente analüüsides saame koostada oma kuulajaprofiili. Profiilis on kolm esteetilist mõõdet (autentsus, realism ja uudsus) ning neli muusikalist mõõdet (meloodia, sõnad, rütm, tämber). Kõigi seitsme kohta on raamatus oma peatükk. Saab mingeid näidislaule kuulata ja oma eelistusi erinevate mõõdete lõikes analüüsida.

Meeldis, kuidas mitmes kohas rõhutatati, et ühegi muusikakuulaja maitse pole parem ega halvem vaid lihtsalt erinev. Ühtlasi seda, et inimese kogemus muusikakuulajana on individuaalne, sest sõltub nii paljudest teguritest. Kuulajaprofiil hakkab kujunema juba enne sündi, enamasti mõjutavad seda tugevalt lapsepõlve- ja noorusaastad, palju sõltub sellest, mis hetkel mingit laulu (esmakordselt) kuuled. (Siia sobib raamatus toodud Bono tsitaat: "Mõnikord ei tähenda laulud seda, mida need pidid tähendama, vaid pigem mida keegi vajab, et need tähendaksid.")

Ajujutu juures kõnetas see, et muusika kuulamine aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud identiteeti süvakihtidega. Kui kuulad seda kõige paremat laulu, siis on ju hoopis teistmoodi tunne. Vabanemine? Vabadus? Justkui osaled selles laulus, sest see sobib sulle. Ja kuivõrd ta sobib, siis oled endale sel hetkel väga lähedal. 

Muidu mõtlemiseks: Mida saaks sinust teada inimene, kes kuulaks paarikümmet sinu lemmiklaulu? Ja kui sa iga laulu juurde räägiksid, kust selle leidsid ja miks tihti kuulad?

Meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi.

Nimelt see! Polnud osanud ise sel moel sõnastada. 

Raamatu lõpus on pikk kasutatud kirjanduse nimekiri, kust soovija võib edasist lugemist leida. 

Aga. Kuigi tore on vahepeal rõõmu pakkuvaid asju analüüsida ja see raamat aitab seda hästi teha, arvan, et seda ei pea tingimata tegema. Täiesti võib niisama põhjenduseta rõõmu tunda, sest midagi meeldib. Kuigi analüüsida on huvitav, võib analüüsimata rõõm olla teinekord suurem kui analüüsitud rõõm. (Rõõmu kohta on üks luuletus, mida lugedes kunagi tõdesin et näe, keegi on veel nii mõelnud.)


Pool punkti tuli sellest, et autorid on nii naine kui mees.

Katarina Widholm "Südametuksed"

Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju? 

Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse. 

Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks. 

Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi.

Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida. 

Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega. 

Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)

Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus. 

Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.

"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.






Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"

Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest.

Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab. 

Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata.

Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.)

Tegelaste hulgas oli prostituute, kelle jutust jäi mulje, et nad teevad seda tööd, sest neile meeldib. Võib-olla see on realistlik, maitea. Siis oli üks 13-aastane tüdruk, kelle vanemad oli vabalt nõus, et too 34-aastase võõra mehega ringi sõidab. 

Polnud halb ega hea, oli veider, aga mitte väga veider vaid nagu leigelt veider. Emotsioonide puudus kerkis üldiselt esile. Tahaks lugedes rohkem midagi tunda. Ja muidugi suur miks. Miks see raamat kirjutati? Lõpus nagu seletati midagi, aga kas see ka piisav oli.

Vägisi tuli vahepeal silme ette, kuidas suur kirjanik istub arvuti taga ja muheleb et oo, ma teile nüüd kirjutan ikka sihukese loo et... Aga tegelikult läheb vahepeal natuke lappama.

Võib-olla on hea kirjeldus ka see, et "Tantsi, tantsi, tantsi" pole nagu "Norra mets". 

Eestikeelse raamatu kaanekujundus on lahe. Raamatus oli ka muidugi päris palju erinevaid laule ära nimetatud, mida tegelane mingil hetkel kuulas või mis talle meeldisid või ei meeldinud.



Samalt autorilt varem loetud:


Näe, kohe päris madal skoor alustuseks. Mitte kõige kitsavaatelisem minust.

Kuu raamat ja klišeemeeter

Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.)

Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud. 

Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen. 

Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel. 

"Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab. 

"Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal olemas on. 

"Edevuse laat" on mind alati intrigeerinud seetõttu, et peategelane pole minu teada just positiivne kangelane. Kas ta suudab siiski huvitav olla või on ärritav? Kahe osa peale kokku on enam kui 900 lehekülge. 

Kõige mahlasem suutäis on ehk Edward Rutherfurdi "London" - 998 lehekülge Londoni varastest aegadest tänapäevani. Pidi maailma parim raamat olema. (Ütlevad need, kes lugenud on.)

Teine asi on klišeemeeter. Vaadates, mis viie viimase aasta jooksul loetud raamatute kokkuvõttes selgus (ja olgem ausad, kahtlustasin tugevalt ennegi), olen oma lugemistega paljus üheülbaline. Miks mitte siis saada klišeedega hoopis sõbraks? Nad pole ju tingimata halvad. Niisiis täidan iga loetud raamatu juures 10 kriteeriumiga klišeemeetri, et teada saada kui klišee antud raamat minu arvestuses ikka on.


Panen siia ka pildi selleaastasest raamatute hindamise süsteemist. Tegin eelmise aastaga võrreldes mõningaid muudatusi. Lõpp ja mõtete ärgitamine liikusid sisu alla ja enam eraldi ei figureeri. Peale sisu on nüüd kuni 2 tärni võimalik anda ka sektsioonides tegelased ja emotsioonid. 

Lugemispäevik 2019-2023 : suur kokkuvõte

Loomulikult sai kõik taas alguse minu tabelite- ja statistikaarmastusest. Kui mingid andmed on olemas, siis muidugi on neid ju hea tabeli kujul säilitada ja täiendada ja neist järeldusi teha. 

Niisiis, minu lugejaprofiil viimase 5 aasta (ca 350 raamatu) põhjal.

  • 2019. aastal lugesin 33 raamatut,
    2020. aastal 70 raamatut (kurikuulus koroona-aasta, kus asi esmakordselt nö käest ära läks),
    2021. aastal 66 raamatut,
    2022. aastal 108 raamatut (otseses seoses tol aastal vabalt saadaval olnud audioraamatute hulgaga),
    2023. aastal 71 raamatut.
  • Kõige populaarsemad kuud, kus mõni raamat läbi saada, on mai, juuli ja oktoober, kõige loiumad lugemiskuud jaanuar, veebruar ja märts. 


Enim, 22%, on mingil moel internetist leitud raamatuid. 14% puhul olin sama autorit varem lugenud, 11% puhul olin sarja eelmist osa lugenud. 11% raamatute lugemisajendiks oli audioraamatu kättesaadavus. 9% juhtudest nägin raamatut (suht suvaliselt) raamtukogus või -poes. Teisi ajendeid esines vähem.

Päris vähe esinenud variantidest on näiteks juhtum, kus lugesin raamatut, sest selle autorit mainiti ühes teises raamatus (õigupoolest oli ta seal niuke tähtsuseta kõrvaltegelane, linnaelanik). On 3 sellist raamatut, mille kohta mäletan, et konkreetselt keegi soovitas, 3 raamatu kohta kuulsin televisioonist (nt uudislõik, et Andra Teedel ilmus luulekogu), 3 raamatu lugemine oli mõne reisiga seotud (nt enne Viini minekut lugesin "Minu Viini"), 4 raamatu puhul olin enne lugemist näinud selle põhjal tehtud filmi või seriaali (tavaliselt eelistan vastupidist järjekorda). 

Variant "ei mäleta" oli ka muidugi esindatud, 6% raamatuist sellised.


  • Kõige varasema sünniaastaga autor on Jane Austen (1775), teadaolevalt kõige hilisem Faridah Àbíké-Íyímídé (1998). 
  • Viimane on ilmselt ka kõige keerulisema nimega autor, temaga võiks konkureerida veel Tadhg Mac Dhonnagáin ja Chimamanda Ngozi Adichie.
  • Üle kolmandiku loetud autoreist on sündinud 1970 või hiljem. 18% autorite puhul ei tea sünniaastat. (On aina levinum tendents, et mingi tohutu bestselleri autori vanus pole internetile teada.) Ühtegi teadaolevalt 21. sajandil sündinud autori raamatut pole veel lugenud.
  • 82% autoreist on elusolevad autorid. 
  • Kaks kolmandikku autoreist on naised, kolmandik mehed. Leidub ka üks määratlemata sooga autor.
  • 6 autorit kannavad eesnime Julia/Julie/Jules, 4 autori nimi on Anne, 4 autori nimi Katherine/Katie/Katrin.
  • Korduvad perenimed: Hawkins (Paula ja Rachel), Jansson (Tove ja Anna), King (Stephen ja Lily), Miller (Ben ja Madeline).
  • Rahvused: briti autoreid 69, ameerika 62, eesti 38, rootsi 12, norra 11, saksa ja vene 8, iiri ja kanada 6. Kokku 34 eri rahvusest autorit ja 1, kelle rahvust ei tea.
  • Enimloetud autorid on Alexander McCall Smith 13 raamatuga (11 samast sarjast, 2 eraldi), Alice Oseman 10 raamatuga (9 samas maailmas, 1 eraldi) ja Holly Bourne 5 raamatuga (kõik eraldiseisvad).
  • 18% autoritelt olen lugenud rohkem kui 1 raamatu.

  • 36% raamatutest on 301-400 lehekülge, 26% raamatutest 201-300 lehekülge. 4 % on üle 500 leheküljega. 
  • Pea kaks kolmandikku raamatuist on loetud paberil, e-raamatuna viiendik ja audioraamatuna 16%.

  • 82% loetud raamatuist on esmailmunud 21. sajandil, 15% 20. sajandil ja 3% 19. sajandil.
  • Igast 20. saj. kümnendist on loetud mõni raamat. Populaarseim 1990ndad (13 raamatut), 1960ndail ilmunud raamatuid loetud vaid 1 ("Albert" Ole Lund Kirkegaardilt, täitsa juhuslikult loetud asi).
  • 21. sajandi populaarseimad ilmumisaastad on 2020 (36 raamatut), 2019 (32 raamatut), 2018 (27 raamatut), 2021 (24 raamatut). 2000. aastal ilmunud raamatuid loetud vaid 1 (Michel Faber "Naha all"). 

  • 64% loetud raamatuist on originaalis kirjutatud inglise keeles, 13% eesti keeles, 5% norra keeles. Kokku on 18 erinevas keeles kirjutatud raamatuid, 1 raamatu puhul pole kindel, mis keeles ta algselt oli.
  • Napilt rohkem kui pooli loetud raamatuist lugesin eesti keeles, teine pool inglise keeles. Lisaks on 3 rootsikeelset raamatut ja 1 saksakeelne (see on naljakas lugu, tegelikult ma päris raamatu mõõtu raamatuid siiski saksa keeles ei loe). 

  • Pea kolmveerand raamatupealkirjadest on 1-3-sõnalised, pikimas pealkirjas on 18 sõna.
  • On 2 numbriga algavat pealkirja ("12 tooli" ja "44 Scotland Street"), olemas kõigi tähestiku tähtedega algav raamatupealkiri, välja arvatud ö, x, y. Populaarsed on a-tähega algavad pealkirjad (isegi kui artiklit a ei arvesta) ja m-tähega pealkirjad näiteks.


Lihtne reegel: pane oma raamat Londonisse toimuma ja mind juba pooleldi huvitab. Statistika näitab ka: kolmandikus loetud raamatuist toimub tegevus Suurbritannias. Järgnevad USA (19%) ja Eesti (8%). Lisaks neile on veel 30 erinevat tegevusriiki, 1 raamat põhitegevusega kosmoses ja 3 mingisuguses alternatiivmaailmas (nt teisel planeedil). Üldises plaanis olen siiski üsna Euroopa-keskne. Euroopaliku-keskne oleks ehk paremgi sõna. 

Tegevuskohad kaardil. Euroopas on tihedalt.



Žanri määratlemine on subjektiivne asi. See, millisest žanrist mõni Goodreads või muu koht väidab raamatu olevat, ei lähe alati minu arvamusega kokku.

Kolmandiku raamatute puhul on žanrit raske määratleda ehk tegemist on lihtsalt või üldiselt ilukirjandusega. Neist, mille žanrit lihtsam määratleda, on 15% romantikat (lihtne lugeda), 12%  noortekirjandust (räägib sellises vanuses inimestest, kelle sise- ja välismaailmas palju toimub ja muutub), 11% ajaloolisi romaane (parim viis ajalugu õppida ning jälgida aja mõju inimesele ja vastupidi). Neid raamatuid, mis pole ilukirjandus, on loetuist 5% ja kusagil pooled on ajalooga seotud.

Kusagil viiendik raamatuist on sellised, millest on (mulle teadaolevalt) tehtud film, seriaal, teatrietendus vms.

Veidi alla veerandi loetud raamatuist kuuluvad (sisu mõttes) mõnda sarja. 



Näide.
14 põhjust, miks Katie Bishopi "Suvetüdrukud" on väga tüüpiline minu loetud raamatute hulgas: 
  • briti autor 
  • naisautor
  • elusolev autor
  • autori nimi on Katie
  • autori sünniaasta on hilisem kui 1970
  • raamat on ilmunud 21. sajandil
  • raamat on originaalis kirjutatud inglise keeles
  • mina lugesin raamatut eesti keeles
  • lehekülgede arv on vahemikus 300-400
  • pealkiri on ühesõnaline
  • raamatu tegevus toimub (ka) Suurbritannias
  • žanrilt üldine ilukirjandus
  • loetud paberkandjal 
  • loetud oktoobrikuus

Lugemissõõrid 2023 : mis välja tuli

2023. aasta algul hakkasin nelja kaupa grupeeritud lugemissõõre täitma. Aasta lõpuks sain 20 grupist 12 täis. Maitea küll, miks see oluline on, aga näe, üle poole. Päris tühjaks ei jäänud ükski grupp. 

Järgneb pikk joru pilte. 

Ega tule niisamagi pähe ühtegi Roomas toimuvat raamatut.


Muusikutest tegelasi olnuks veel mitmeid võtta olnud.



Lugemised on nii 21. sajandi poole kaldu, et varasemad asjad 
on eraldi ettevõtmine. Neid mõlemaid "lugesin" audioraamatuna.



"Carrie Soto is back" sai aasta lõpus loetud just
kollase kaane pärast, muidu oleks edasi lükanud.



Nagu kiuste lugesin mitut raamatut, kus tegevus oli
nö päris Idas (India, Pakistan, Korea), mitte Lähis-Idas.



Need on kõik head raamatud muide.




Raamat, mis jäi kunagi pooleli, jäi pooleli ka seekord : )
Kelleltki laenamise rubriigis ei läinud arvesse raamatukogust laenamine,
sest lõviosa raamatuist, mida loen, on raamatukogust.


"Ühe skandaali märkmed" läks 15 aastat hiljem lugedes paremaks, 
"Kesköö raamtukogu" 3 aastat hiljem pigem kehvemaks.














"Idee sinust" autori nimi Lee tähendab niitu, visnapuu on kirsipuu, 
"Achilleuse laulu" autor Miller on mölder.



Postimehe kirjastusel on tõesti igasuguseid toredaid ilmutisi, aga näed.



Ajalooline isik oli Lev Tolstoi, kes ühes novellis figureeris. 
Mõneti mind meenutanud tegelane oli lõpetanud teleka vaatamise, sest ei suutnud välja kannatada seal vohavaid (kirja)vigu. (Ma telekat veel vaatan, aga olen mõnede väljaannete jälgimise samal põhjusel lõpetanud.)





Ainuke pall, kus keset aastat muudatuse tegin, sest tundus piisavalt huvitav,
et raamatust teatrietendus tehtud. 
"Book lovers" on viimane 2023. aastal lõpetatud raamat. 




Heiti Talviku luuletusi soovitan alati,
samuti ajaloolist romaani "Half of a yellow sun" ("Pool kollast päikest").