Otse põhisisu juurde

Carlos Ruiz Zafón "Ingli mäng"


Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule". Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust).

(Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju.

Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul kaks korda, siis oskaks teisel lugemisel mingitele asjadele teadlikult tähelepanu pöörata. 

Tahaks öelda, et lõpuks saab kõik selgeks, aga päris viimse detailini vist ei saagi. Oleneb, kuidas mõelda vist.

Vahepeal läksid arutelud kaunis filosoofilisteks, usu ja psühholoogia ja inimestega manipuleerimise teemadel. Kui sellise koha lugemine sattus õhtusse ja pool silma hakkas juba kinni vajuma, siis said aru küll, et peaks natuke teise aja valima. Ideed iseenesest olid põnevad ja vihjed, mida tehti selle kohta, kuhu võib viia inimeste mõtete (pahatahtlik) mõjutamine, tekitasid kõhedust küll.

Zafóni keelekasutus oli jätkuvalt meisterlik, miljöö loomisega polnud probleemi, asja suur idee ka meeldis. Aga ütlen vist nagu kõik, et "Tuule vari" oli veel parem. 

Unustatud Raamatute Surnuaia 3. raamat "Taeva vang" kutsub ennast lugema sellega, et on esimestest õhem (vist alla 400 lk isegi) ja seal on tegelasteks "Tuule varju" põhitegelased.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...