Lugesin juba oma kuu aega tagasi, nii et mõtted on natuke aega laagerdunud. Kuigi see pole neid kuigivõrd muutnud.
Mulle meeldis, alates raamatu väljanägemisest (hea väike formaat, kaunis minimalistlik kaanekujundus), lõpetades mõningate välja joonistunud detailidega.
On 1942. aasta jaanuar, talvine pööripäev. Õues on väga külm, Eestis on Saksa okupatsioon ja üliõpilane Salme alustab (Viljandimaalt?) teekonda Tartusse. Tema eesmärk on oma sõpra Isidori aidata, talle dokumendid saada.
Kolm tegelast ongi põhiliselt: Salme Niilend, Isidor Levin, Uku Masing, kõik ajaloolised isikud. Ka suurem osa sündmusi, mis aset leiavad, on päriselt toimunud.
Salme on tugev otsusekindel naine (nagu Otsa peategelaste puhul tavaks). Tema on see, kes tegutseb, sel ajal, kui mehed ootavad (nagu märkis tabavalt keegi arvustaja). Uku istub oma korteris ja mõtleb ja ootab, Isidor on Salme isatalus, ootab ja mõtleb seal.
Tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, aga tundub, et palju jõuab juhtuda. Näeme armastust erinevates vormides. Esile tõuseb ligimesearmastus, mis sõjaaegse tegevusega raamatu puhul on ehk eriti tähtis, lootusrikas selline. Sest üksikisiku tegemine ja tegematajätmine piirsituatsioonis on ilmselt suurema tähendusega kui tavalises situatsioonis. (Nagu Runneli luuletuses: Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu.)
Keeleliselt ehmatas algul natuke ära. Mis ilusõnalisus, mis igapäevakeelele tundmatud sõnad. Õnneks polnud autor nendega siiski liiale läinud ja mingil hetkel hakkas tunduma, et selline sõnavalik on ehk sobivgi. (Kui keegi eesti keeles üldse harviksõnu kasutas, siis see võis vabalt olla Uku Masing.)
Raamat on mitmelt poolt auhinnatud. Tore.
