Ega süüdistada pole kedagi peale enda. Ise guugeldasin kunagi raamatuid, kus tegevus Viinis toimub. Toimuski. Väga tore- nimetati tänavanimesid ja hotelle ja kohvikuid. Aga kui tegevus on Viinis 1937. aastal, siis pole vaja kolm korda arvata, mis teema tuleb. Iseenesest jumalast okei teema, ainult neid raamatuid on väga palju juba.
Aga. Isegi üleekspluateeritud teemal on võimalik köitev raamat kirjutada. "The English girl" seda just polnud.
Ühesõnaga, 17-aastane inglanna Stella sõidab Viini, et ühe sealse guru käe all klaverimängus meistriks saada. Ema on talle korraldanud elukoha nooruspõlvest tuttava abielupaari (Rainer ja Marthe) juures. Varsti kohtub Stella psühhiaatrist noormehe Harriga. Noh, ja 1937. aasta on, sündmused arenevad.
Oh, kust alustadagi. Keel, kirjutamise stiil ei olnud just tummine, sõnade valik ja dialoogid kohati sellistes klišeedes, et nali tuli peale. Veel raskem uskuda, et 90 aastat tagasi keegi selliste sõnadega mõtles või rääkis.
Sisu oli ka ettearvatav. Järjest kohti raamatu jooksul, kus mõtlesid, et nüüd juhtub ilmselt see asi ja siis see juhtuski. Loos oli loogikaauke, kohati tehti kummalisi järeldusi. (Kujuta ette, et sa peatud mingi mehe pool, kes kunagi su ema tundis, ja leiad selle mehe sahtlist oma ema noorpõlvefoto. Kas see on piisav tõend tegemaks järeldust, et see mees on sinu tegelik isa?)
Armastusloo poole pealt pidi lugeja taaskord uskuma tohutute tunnete puhkemist peale seda, kui noorpaar on üksteisele mõned pilgud heitnud ja mõned laused rääkinud. No ei usu.
Peategelast kujutati ülinaiivsena. Suure osa ajast ei saanud ta eriti aru, mis teda ümbritsevas linnas (ja maailmas) toimub või soovis meelega mitte aru saada. Ilmselt oli see vajalik, et lõpuks šokiefekt suurem oleks. Ei olnud, kui tegelikult juba teadsid, mis juhtub.
Peategelase armastatu Harri jäeti üsna lahti seletamata. Peaks vist uskuma, et tal olid Stella suhtes head kavatsused, aga ta ütles liiga vähe selleks, et seda päriselt uskuda. Harri puhul tundus, et oli oluline rõhutada vaid tema päritolu ja ametit, sest nii sai sisse tuua kirjanike lemmikpsühhiaatri härra Freudi. Täiesti lubatud muidugi, aga siis võiks natuke pealispinna kriipimisest kaugemale minna.
Õnnestunud karakter oli Marthe, aga tema rikuti lõpuga ära. Raineri tegelaskujul oli potentsiaali, aga ka tema lugu lõppes ebahuvitavalt ja suurema üllatuseta.
Nojah, kokkuvõttes mulle meeldiski 1,5 asja: see, et tegevus Viinis toimus, ja Marthe tegelane kuni viimase mõnekümne leheküljeni.
Eesti keelde pole seda tõlgitud, vaevalt et tõlgitakse ka.
